Lugeja: kuidas ma oma kaasõpilast koolivägivalla eest kaitsesin
Olime mõlemad sama vanad, umbes nädalase vahega. Me olime kohati väga sarnased, kuid teda ei sallitud kohe üldse. Tema ema oli surnud ja isa käis Soomes tööl, et perele raha teenida. Vanem õde sai noorelt lapse ja vend oli üsna pätt. Pidevalt oli ta politseiga tegemist, kuid ta õppis normaalselt. Ta tegi küll suitsu, aga sedagi pigem selleks, et proovida. Ta oli üsna samasugune nagu mina. Meil olid koolis hindedki enamvähem samad, tal oli ehk üks-kaks kolme rohkem.
Ma olin alati olnud see, kes kaitses teda ka vaatamata sellele, et minu vastased olid minust pikemad ja neid oli rohkem. Ma kaitsesin teda nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. Kord talvel kooli juures kelgumäel tõmbasid poisid ta pikali ja tahtsid teda nn "kelguna" kasutada.
Ma sain nii vihaseks, tormasin sinna ja tõmbasin ühte poissi sallist ning lükkasin ta mäest alla (mitte et see oleks nagu ameerika filmides vaid väike küngas siiski). Teisel poisil tõmbasin mütsi peast ja viskasin kah mäest alla. Kolmas ja neljas juba minuga enam ei tahtnud tegemist teha. Aitasin tüdruku püsti ja selle asemel et tänulik olla, ta vihastas mu peale, et milleks ma teda kaitsen. Ilmselt oli tal juhtunu pärast lihtsalt häbi ja ei osanud reageerida. Hiljem muidugi ta vabandas.
Kiusamine päädis vastuvägivallaga
Kord klassis tunni ajal hakkas üks nn poppidest plikadest teda seljatagant jalaga togima ja tooli väristama. Ta kannatas ja kannatas. Ma just meelega ei aidanud teda siis, et näha, mis edasi saab. Arvasin, et kuna tal on palju kannatust ja kui ta end ei õpi kehtestama, siis seda nõrkust kasutatakse hiljemgi palju kordi ära.
Lõpuks tõusis ta püsti, suundus tagumise pingi tüdrukuni, võttis tal turjast juustest kinni ja silmagi pilgutamata lõi ta pea vastu lauda. See oli õudne vaatepilt. Õpetaja ütles selle peale vaid et vähe sai. Kohutav, kuid samas ka õpetav. Peale seda ei puutunud keegi teda kuu aega.
Juhtus aga taas olema üks tavaline päev, kus koridoris tundi ootasime. Järsku tuli üks pikka kasvu tüdruk ja hakkas teda süüdistama varastamises. Ma olin sada protsenti kindel, et tema seda ei teinud, sest olime koos alati nagu sukk ja saabas ja ma oleksin ju märganud.
Siis oli juba minu kord. Pikk tüdruk võttis mul juustest kinni ja surus mind maha. Nägin lähedal nurgas harja ja haarasin selle. Lõin teda harjavarrega ilmselt nii kõvasti, et ta lasi lahti ja jooksis kaebama õppealajuhatajale. Hiljem, kui see tüdruk oli üksi tualetis, läksin ta juurde ja küsisin, et milleks ta nii teeb? Mis teda sunnib olema selline idioot ja mühakas? Ta vastas vaid irvitades, et ei tea.
See ajas mind sisemiselt nii vihale, kuid ma ei teadnud enam mida teha. Ma lihtsalt kõndisin välja. Kummalisel kombel ei juhtunud peale seda enam midagi. Ta isegi hakkas normaalselt rääkima nii minu, kui ka mu sõbrannaga. Mitte mingit vaenu, silmist paistis vaid puhas süütunne ja häbi.
Saatus tegi omad korrektuurid
Mõni aastat hiljem kuulsin, et ta töötab poes müüjana, saab vähe palka ja on kolme lapse ema. Laste isa on endine vang kes on töötu. Teised tüdrukud sellest pundist on aga lihtsalt kadunud ja sellist menu enam ei oma nagu kooliajal. Mu sõbranna töötab nüüdseks kohtus, mina ühes suurfirmas. Palk on hea ja töö samuti. Meil kummagil veel lapsi ei ole aga kuhu sellega kiiretki oleks.
Oleme mõlemad õppinud sellest vaid seda, et kui kunagi, kui meil lapsed tulevad, siis õpetame neile kohe algusest peale kuidas end kaitsta ja end ilma vaenuta kehtestada. Kuidas olla ühiskonnas inimene, keda ei valita tema välimuse või mõne muu pisiasja pärast peksukotiks.
Mul on hea meel, et teda kaitsesin, kuna sain ka ise tunda, mida tähendab kui sind kiusatakse ja kuidas sellega toime tulla, kui su vastas on sõna otseses mõttes idioodid kellele sõnad ei loe.
