Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: kuidas ma 4-aastaselt "Tõde ja õigust" lugesin

 (10)
Tammsaare majamuuseum ja Maarja Vaino
"Tõde ja õigus"Foto: Ilmar Saabas

Seoses varase lugemisoskusega on ka mul üks lugu rääkida, aga see "lugemine" nelja-aastasena tuleb tõesti aegsasti jutumärkidesse panna. Sel ajal, kui kõik minuealised sõbrad ja tuttavad käisid lasteaias, olin mina raamatukogus, emal tööl kaasas. Et meie elukoht oli sealt vaid paari sammu kaugusel, siis mind lasteaeda ei pandudki. Kui ma parasjagu õues ei asjatanud, siis olin ikka raamatukogus.

Minu peamine tegevus oli värvipliiatsitega kritseldamine. Vahel juhtus ka nii, et mõni mu taies sattus mõnda raamatusse ja siis sain loomulikult korraliku peapesu. Uurisin ka koomikseid, mida leidus raamatukogudes isegi nõukogude ajal. Üks, kus figureerisid Aadam, Eeva ja Jumal, oli eriti huvitav.

Kord olin pikaks ajaks kuidagi eriti vaikseks jäänud. Isegi pliiatsi liikumise heli paberil polnud kuulda – joonistasin muidu päris häälekalt. Ema tuli peagi vaatama, kas kõik on ikka korras.

Olin istunud raamaturiiulite vahel põrandal, käes üks raamat. Isegi lehti keerasin, nagu vana kala – näpp suus niiskeks ja lehekülg edasi. Kui ema naeru tagasi hoides küsis, mida ma teen, siis tuli vastuseks: "Laamatut loen!" Tõdemuse peale, et ma ju ei oska veel lugeda, olin teatanud, et oskan küll.

Eks ma olin näinud, kuidas tädid ja onud loevad ning ahvisin neid järele. Kummalisel kombel aga valisin oma esimeseks raamatuks just nimelt Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimese osa, mis on tänapäevani minu vaieldamatu lemmikteos. Hakka või ebausklikuks – see raamat meeldis mulle juba siis, kui veel lugedagi ei mõistnud.