Nii linnas kui maal liiguvad ringi juba kõigile teada-tuntud jotad ehk kroonilised alkohoolikud, kes lihtsalt tudisevad nagu eakad inimesed. Ometi võib nende tegelik vanus olla kusagil 40 ja 60 vahel.

Sellised inimesed on lihtsalt haiged eluheidikud ja töötegijat neist pole. Keegi ei võtaks sellist inimest tööle ka. Mida siis teha taoliste inimestega? Tööl nad ei käi ja palka ei saa. Töötuna võivad nad toimetulekutoetust saada, aga samas nad pole võimelised isegi alati omi kohustuslikke tööpäevi tegema. Kas selliseid inimesi on üldse mõtet töötuna arvel hoida?

Kroonilise alkohooliku, kes on töötu ning ei suuda isegi heakorratöödel kohustuslikku tööpäeva ära teha, võiks arvata invaliidide hulka ning maksta talle invaliidsuspensionit.

Maal on selliseid inimesi näha mitmeid, kes saavad kohustuslikul heakorrapäeval kokku ning ilma pudeli õlleta ei suuda nad tööpäeva lõpuni venitada.

Kui sundida tudisev ja nõrk inimene tööd tegema, siis see on ju sisuliselt haige inimese vägistamine ehk tema kallal vägivalla kasutamine.

Pensionile saamisega seonduv tuleks valitsusel ära muuta ning lubada töövõimetud tööealised inimesed varem pensionile.