Lugeja koolistressist: murdeealised tuleks jaotada klassidesse soo ja võimekuse järgi
Selles vanuses lapsed arenevad väga erinevas tempos. Just seitsmendas klassis näeme pilti, kus enamik tüdrukuid on juba neiud, poisid aga alles lapsed, sest tüdrukud arenevad kiiremini. See kiirem areng ei ole ainult füüsiline vaid ka emotsionaalne ja sotsiaalne.
Selles vanuses hakkavad just poisid koolis kõigile hambusse jääma, nagu oleksid nad süüdi selles, et loodus on määranud naised neist kiiremini arenema. Sellal lähevad pingeliseks ka poiste ja tüdrukute vahelised suhted, mistõttu osa energiast kulub mitte õppimise vaid suhteprobleemide peale. Ja kui kodust ka tuge ei leia, siis on teismeline üsna puntras.
Me kõik teame, et kui on ikka suur mure, siis ei lase see millelegi keskenduda. Kuidas sa keskendud raku pooldumisele, kui palju põletavam teema on näiteks see, et tüdruk, kes sulle salaja meeldib, näib sind vihkavat? Püüad neid mõtteid peast ära saada, aga tulevad tagasi nagu kummitused. Füüsiline koormus ehk aitaks mõtteid korrastada, aga vanemad ei luba õppeedukuse languse tõttu trenni minna. Eks siis tuleb sõpradega asja arutada: Skype lahti ja...
Teismeliste äärmiselt õrn enesehinnang ja ebakindlus toodavad käitumist, mis võib olla kõrvalseisjaile häiriv või lausa taunitav: kellegi kiusamine või narrimine, lärmakas käitumine tunnis või siis vastupidi: kõigest välja lülitumine ja tegelemine kõrvaliste asjadega.
Lisaks on alati olnud lapsi, kes ei talu suurt lärmi ja kellegi peale karjumist. Sellistel lastel on distsipliinita tunnis täiesti võimatu keskenduda, sest kogu nende energia kulub häiriva situatsiooniga toime tulemise peale.
Võiksin jätkata, aga sel pole vist mõtet – me kõik oleme kunagi teismelised olnud ja mäletame ka oma klassist küll killumehi, küll jõujõmme, küll vaikseid hiirekesi. Mis oleks lahendus?
Üks võimalik lahendus oleks õpilaste jaotamine paralleelklassideks vastavalt nende tasemele. Väikestes maakoolides see võimalus ilmselt puudub, aga suuremad koolid võiksid küll nõnda toimida. Kasu võib olla ka tugiisikust õpiraskustes lastele. Siin sõltub palju konkreetsest koolist ja sellest, kas niisugust töötajat on üldse raha palgata.
Vanalinna koolis on näiteks poiste ja tüdrukute klassid. Teismeeas on sellest palju abi, sest sellal on poiste ja tüdrukute vahelised erinevused kõige suuremad. Ideaalne oleks see, kui poiste klassides oleks klassijuhatajad mehed, aga kust nii palju meesõpetajaid võtta? Siin jõuame õpetaja ameti väärtustamise juurde, et ka mehed oleksid motiveeritud õpetajaks õppima. Paraku pole seda probleemi võimalik lahendada üleöö. Ilmselt võtab see aega vähemalt ühe põlvkonna jagu, kui mitte rohkem, aga üleöö-lahendus polegi.
