Koolidesse satub lapsi erinevatest kodudest. Mõnes kodus kasvatavad vanemad rohkem oma last, teises vähem. Mõnel lapsel pole ema või isa. Mõni on lastekodulaps. Kuid kodune kasvatus ei tohiks hakata segama õppetööd ning siinkohal tuleks täiustada koolide kasvatussüsteemi, et halva kasvatusega õpilased ei segaks kogu klassi õppetööd.

Õpetajatel võiks olla rohkem õigusi laste kasvatamiseks, sest märkuse kirjutamine on ju lihtsalt tekst paberil ning vanematega kontakteerumine ei pruugi ka vajalikku tulemust luua, sest needsamused vanemad on ju ise selle kõuriku selliseks kasvatanud ja siis kooli saatnud.

Kui õpilased on oma käitumisega juba nii kaugele läinud, et käivad õpetajat näpuotsaga torkimas, on midagi süsteemiga valesti. Sellised juhtumised näitavad, et koolisüsteemi praegused kasvatusmeetodid ei suuda selliseid probleeme vältida. Midagi tuleks muuta.

Kuna füüsiline karistamine on õpetajatel keelatud, siis võiks koolidesse luua käitumisraskustega õpilaste klassid, kus neid õpetatakse nende enda arenemistempo järgi. Samas ei takistaks see ju korralikel õpilastel õppimast ning kõurikud ei segaks kogu klassi õppetööd.

Kindlasti ei maksaks erivajadustega klassi võtta kui mingit „heidikute klassi”, sest need on eelkõige noored, kelle arengutempo on pisut teistsugune kui ülejäänutel.

Midagi tuleks ära teha, sest koolis ei ole ju kõigi areng ühesugune ning kui ühed tahavad õppida, siis teised samal ajal nalja visata ja paberlennukeid teha.