Lugeja: kooliajast meenub uute õpikute lõhn ning õpetajate kiusamine
Esimest koolipäeva mäletan väga ärevana - tolle aja kombel meievanused ikka veel austasid endast vanemaid ning respekteerisid küsimusi esitamata. Pidin esimesse klassi astujana käest kinni hoidma täiesti võõral üheksandikul, kes tundus nii suur ja tark samal ajal. Oma esimese aabitsa sain kätte aplausi saatel ning tundsin end totaalse rokkstaarina. Sellist adrenaliinilaksu oma edasises elus eriliselt ei mäletagi.
Edasised kooliaastad möödusid aina õpikutes tuhnides ja ennast reeglite järgi seades. Õnneks meie kunstiõpetaja siiski lubas rohelist lehma ja kollast piima joonistada ega tunnistanud seda ebanormaalsuseks ja hälbivaks käitumiseks. Küll aga taunis õppealajuhataja seda, kui vahetunnis klassis killustikusõda pidasime. Tõstsime Rootsi humanitaarabi raames saadud üksiklaudade plaadid üles ning varjusime nende taha kive loopides. Ma tõesti ei kujuta ette, miks üldse ühes klassiruumi nurgas pidi olemas suur hunnik killustiku ja miks loodeti, et me sellega midagi sõgedat ette ei võta.
Järgmine arulage aktsioon sai ette võetud üheksandas klassis, oli see ju meie viimane aasta kallis vanas puumajas enne linna keskkooli astumist. Ühel õpilasel turgatas pähe, et võiks klaveri klahvid omavahel teibi abil kokku kleepida, et muusikaõpetajal oleks ilgelt hea meel selle üle. Mõeldud, tehtud ja klahvid neljakaupa kokku kleebitud saidki, nii et peale vaadates midagi märgata polnud. Saabus pensionil olev pedagoog ning istus uhkelt oma muusikariista taha. Vajutas elegantselt ühte klahvi ning kostus räme plönn kauni noodi asemel! Õpetaja sai kerge rabanduse, röökis veidi ja direktori tütar võttis kogu süü enda peale. Kleepisime muidugi me kõik - seitseteist süüdlast.
Et trollimist väheks ei jääks, suutsime hingetuks ehmatada oma kalli klassijuhataja ja samas ka bioloogiat õpetava hilises keskeas naise. Ja millega - kummist ussiga! Täiesti ebareaalne, aga see naine kadus suisa terveks tunniks klassiruumist, kui olime ta toolile pannud täiesti tavalise mänguussi! Alles tunni lõpus naases klassijuhataja, ise näost lapiline ja palus, et me enam teda sel moel ei šokeeriks.
