Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: kõige hullem rõhuja on teine eestlane oma kodukootud matšomehe kastmes

 (37)
OSTUKÄRU
OstukäruFoto: Rauno Volmar

Näib, et suur osa meie kaubanduskultuurist elab endiselt 90ndates, kus teenindaja oli rohkem õnnelik ori, sest ta omas privileegi nimega töökoht. Analüüsime nüüd Euroopa ja Eesti kaubanduskultuure ilma häma ja poliitkorrektsuseta.

Need, kes ei ole saanud või jõudnud arenenud Euroopas ringi liikuda, ei tea ka tõsiasja, et seal puuduvad reeglina sellised massiivsed toidufarmid nagu meie tublil arengumaal. Pärast taasiseseisvumist tehti toonase eliidi poolt üsna teadlik valik, millega anti välisinvestoritele võrdlemisi vabad käed toimetamaks nende oma suva järgi. Seda on hiljem õigustatud argumentidega, et kuidagi tuli investeeringuid ligi meelitada ja ilma selleta oleksime tänaseni Moldova kui mitte temast lahku löönud Dnepriäärne paariariik Transnistria.

Eesti kaubanduspoliitikas on tehtud põhimõtteline viga, mis küll tõi näilise algedu majanduskasvu ehk kasumite näol, aga ähvardab nüüd halvata süsteemi tervikuna, kuna viimane pole ilmutanud soovi edasi areneda. Näib, et suur osa meie kaubanduskultuurist elab endiselt 90ndates, kus teenindaja oli rohkem õnnelik ori, sest ta omas privileegi nimega töökoht. Analüüsime nüüd Euroopa ja Eesti kaubanduskultuure ilma häma ja poliitkorrektsuseta.

Kui võrrelda arenenud Euroopa tüüpilise poe strateegiat meie olukorraga, siis meie poed on massiivsed nagu sõjalennukite angaarid, kuigi elanike poolest võiksid need olla poole väiksemad. Tuletan teile meelde, et meil elab püsivalt ja ametlikult vaid 1,28 miljonit inimest ning mitmete arvamuste kohaselt mitteametlikult alla miljoni inimese, mistõttu tekib minul küsimus, kas kõigile neile poodidele jätkub ka tarbijaid? Tallinnas on olukord mõneti teine, kuigi ka siin tuleb peagi lagi vastu.

Seotud lood:

Need, kes kesklinna sageli ei juhtu, võtke teadmiseks, et Kaubamaja vastas avas äsja uksed uus Rimi kauplus, sest sellest 50 meetrit eemal asuv Aia tänava pood ei ole kesklinna elanikele piisav. Nagu ka Stockmanni ja Solarise toidupoed.

Oleksin äärepealt unustanud mainida, et samas piirkonnas asuvad veel Comarket, Säästumarket, Maxima ja bussijaama juures on veel üks Rimi ning sealt natuke edasi tulevad juba hiiglaslik Prisma ja veel suurem Ülemiste kaubanduskeskus, mis on tänaseks meie jõukale tarbijale juba kitsaks jäänud. Siiski unustasin mainida, et enne Tallinna Ülikooli on veel üks Comarket ja Vabaduse väljakul asub legendaarne Westmani kauplus, mis osutus menukaks ka Pronksiöö hilisöiste poodlejate seas. Kindlasti ei ole loetelu lõplik ja olen kindel, et kesklinnas on endiselt liiga vähe toidupoode!

Tulles tagasi toidupoodide suuruse juurde, siis mujal on poode nagu ka kohvikuid ja kioskeid rohkem kui meie kultuuriruumis, mis näib selgelt kopeerivat Ameerika mõõtudes toidupoode. Esitan ettepaneku, mis parandaks olukorda nii tööhõive kui ka tarbija seisukohalt. Vähendage pindala ja sortimenti, sest iga kauplus ei pea pakkuma 10 sorti mähet, 30 erinevat õlut ja kõike ülejäänut, mida saab osta 10 meetrit eemal paiknevast suuremast kauplusest.

Eristuge selgelt oma kaubasortimendiga, mis loob teile eripära ja põhjuse kauplust ikka ja jälle külastada. Kui te väidate, et see on võimatu ja mõttetult kallis, siis tõepoolest: ainult kasumit esikohale seades küll. Samal ajal toimivad ja toimetavad paljud toidupoed ja kioskid teisiti nii Roomas, Berliinis kui ka Pariisis, aga ka Brüsselis ja teistes linnades, kus olen näinud teist ja inimlikumat ärikultuuri, mis ei talla jalge alla inimelusid.

Olen kindel, et kulud väheneksid elektri ja üüri aga, ka koristuskulude osas. Samuti on sel moel võimalik vähendada nende toiduainete hulka, mis riknevad või jäävad müümata, sest lihtsalt tarbijal ei olnud vaja 5 kilo banaani ja 7 pakki piima, kuigi ta oleks maksnud vaid 6 eest ja saanud seitsmenda tasuta kaasa. Küll on neid lugusid kajastatud, kus toidupoed viskavad igal õhtul meeletus koguses toiduaineid ära, mida päeva jooksul ära ei tarbitud. Siinkohal ei tohiks teil mingit õigust olla nende toiduainete hinda tõsta, sest teie ärimudel on nii vilets, et te ei suuda isegi olemasolevast kaubast vabaneda ilma kahjumita!

Kui jutuks tuleb poodide lahtiolekuaeg, siis väga paljud välismaa tuttavad on alati imestanud selle üle, et kas meie Eesti müüjatel ja teenindajatel ei olegi enda isiklikku eraelu, sest nende kodumaal ei ole mõeldav, et toidupood on kella 23ni lahti.

Meil, nagu näete, on kõik võimalik nagu Euroopa mastaabis pretsedent, et riigijuhtide palgatõus teeb viimaste meeled mõruks. Me teiega elame huvitaval ja loogikavabal ajastul. Veel enam julgen ma väita, et võttes võrdluseks Euroopa, mida meie eliit tavatseb kõikides muudes aspektides Eestiga kõrvutada, siis toidupoed ei pea nii kaua lahti olema. Ma ei usu, et meie poodides käib igas tunnis nii palju kliente, et iga lahtiolekutund teenib puhaskasumit.

On tõsiasi, et Eesti kaubanduses on olemas tipptunnid, mil suurem osa kassasid on tühjad, olgugi et mõnel pool on neid reas tervelt 20. Samuti tunnid, mil poed on võrdlemisi tühjad. Ka ei kaasne sellega ulatuslik näljahäda, nagu mõned ettevõttejuhid ja palgalised kommentaatorid ruttavad levitama! Kui sulgeda poed näiteks kell 21:00 õhtul, teavad inimesed arvestada, et tuleb varem poodi minna, või sooritada oma ostud läbimõeldult ette ära.

Veel enam võiksid olla mõned poed kinni ka nädalavahetusel, sest iga päev ei pea toitu ostma. On olemas võimalus ka mõistlikkuse piires varu koguda. Vabandan, sest mõistsin hetk tagasi, et see ei oleks ju meie tarbija huvides, kui ta hakkaks oma oste läbi mõtlema, veedaks vähem aega järjekordades, kõik kassad oleksid avatud, saaks õhtuti kiiremini oma pere ja laste juurde, hoiaks kokku mõttetu kaupade ostmise pealt ega reageeriks igale rämpssooduspakkumisele nagu narkouimas sõltlane!

Näib, et Eesti kaubanduskeskused on saamas tähtsamaks kooskäimise kohaks kui teater, muuseum, kino, restoran, kontsert või mõni teine arenenud maailma ühiskondlikult avalik objekt. Kas peagi hakkame end üles lööma selleks, et peenes disainkleidis või ülikonnas käru taga järjekorras juttu ajada nagu teatris pärast etendust, teel garderoobi riiete järele? Tundub, et see pole enam kaugel, kui juba täna hängivad noorte hordid kaubanduskeskustes, sest neil pole lihtsalt midagi mõistlikumat teha.

Kaubandus koolitab seeläbi endale uut tarbijate järelkasvu nagu enamiku erakondade noortekogud poliitbroilereid, kes kunagi ehk ka edasi poliitpartideks arenevad. Mõelgem selle peale, et suurtes kauplustes, mis on avatud enam kui 12 tundi, saaks suurepäraselt kasutada personalina eelkõige noori ja eakaid, kes võiksid töötada kahes vahetuses näiteks 8-tunniste intervallidega. Nii kattuksid vahetuse üleandmised mõne tunnise viitega ka tipptundi, mis vähendaks tarbijate järjekordades seismise aega, sest korraga on tööl enam töötajaid, kes suudavad tarbijaid kiiremini teenindada.

Miks ma rõhutan just noorte ja eakate tööhõivet on seetõttu, et olles eelnevalt aastaid töötanud spetsialistina töötukassas, näen just neid vanusegruppe kõige nõrgematena tööturul. Noored, kes töökogemuseta sisenevad ja eakad, kes vanuse tõttu hakkavad tööturult lahkumise peale mõtlema, ei ole võrreldes teistega konkurentsivõimelised ja moodustavad pikaajaliste töötute seas põhimassi. Täna räägitakse Euroopas juba väga selgelt niinimetatud hõbemajandusest, mis võib osutuda vananeva Euroopa majanduse üheks perspektiivikamaks päästerõngaks.

Hõbemajanduses on kindel koht vanemapoolsetel töötajatel, keda saab suurepäraselt rakendada teenindussektoris, sest pensionile võib paljudel olla aastaid ning tavatöökohtadel ei õnnestu lihtsalt vanuse tõttu enam löögile pääseda. Olen veendunud, et hõbemajanduses saavad parimateks teenindajateks olla ka meie vanemaealised, sest nemad tunnetavad ja mõistavad nende teenuste sisu ja omaealiste vajadusi kõige paremini ning suudavad seda valdkonda ka paremini turustada. Sestap kutsun siinkohal üles Eesti teenindussektorit panustama meie rahvuslikku jätkusuutlikkusse, mis võiks avalduda just innovaatilisuses nagu hõbemajanduse arendamine.

Pealegi on vanemaealine, kel veel pikk maa pensionieani, palju motiveeritum töötaja, kui ta saab kindla töökoha teadmisega, et ta ei pea muretsema oma tuleviku pärast ka pärast pensioniea ületamist. Kaubandusketid, miks te ei taha enda ridadesse motiveeritud ja tänulikke töötajaid ja otsite pidevalt noori, kel pigem ambitsioone enamaks kui teie poolt võimalik neile pakkuda?

Noorte osas on oluline anda neile esmased töökogemused, mis aitaks neil paremini mõista meie majanduskeskkonda ja ka töö olemust. Olen kindel, et see aitaks vähendada nende noorukite hulka, kelle arvates esimese töökohaga peab kaasnema auto, telefon ja 1000 eurot puhtalt kätte, sest ta on enda sõnul ainulaadne. Kui te kaubandusketid ka selliste asjade peale tahaksite kunagi mõelda, siis te panustate nii tööhõive kui rahvusmajanduse edendamisse tervikuna ja seda tehes väärite te kindlasti aasta ettevõtja tiitlit.

Olen veendunud, et Eesti poed ei pea nii palju importima, sest kodumaal on palju tublisid ettevõtjaid, kes toodavad häid ja kvaliteetseid tooteid ning toiduaineid. Kutsun teid üles toetama oma riiki, sest nii panustate jällegi Eesti majanduskasvu, nagu ka Eesti ettevõtja, põllumees ning töötajad, kes neid tooteid loovad. Suuremas mastaabis aitab see toetada meie regioone, kus asub väga palju kodumaisest tootmisest ja tööstusest. Te aitaksite sellega luua rohkem töökohti ja hoiaksite meie tarbijate raha rohkem ringluses, mis toodab juurde uut väärtust läbi tarbimise.

Saage üle sellest, et tuleb mõtetuks osutunud sara kinni panna ja töötajad lahti lasta, kui päeva lõpuks ei tule enam miljonit puhaskasumina ära, sest nad on teid mõnitanud ja alt vedanud viletsa ja näruse poolemiljonilise puhaskasumiga. Soovitan ka produktide variatsioone limiteerida, sest kui poes on kõikidest asjadest, mida annab välja mõelda, näiteks 2-3 tükki 10-40 asemel, siis vähendab see ka tarbija stressi ja hindu ostjale, kes ostab seeläbi neid hulga enam. Poeketid saavad tooteid suuremates kogustes sisse osta ja müüa odavamalt edasi.

Tarbijatena teame tänaseks avalikku saladust, et enamus tarbeesemete toodangust tuleb Puna-Hiinast, Bangladeshist või teistest arengumaadest, mida mõnedki nii silmakirjalikult ja ülevaolevalt pilkavad, ent samas kandmiseks või tarbimiseks ära ei põlga.

Lõpetuseks soovin ma öelda, et ma jätkan selliste tabude lahtikirjutamist, sest on viimane aeg muutusteks. Julgen väita, et üha rohkem on vaja selliseid artikleid ja diskussioone, et muuta paratamatult orjamentaliteedi pärinud eestlaste eneseteadvust.

Oleme jõudnud tänaseks oma riigiga 21. sajandisse, mis on saavutus omaette, kui vaadata seda teekonda, mis tuli selleks läbida. Selja taha on jäänud kahjuks palju rohkem toredat ja head, aga õnneks ka halba, kuigi osa sellest on visalt kaasa tulnud. Ma leian, et ei tohi lasta rõhujatel rõhuda. Olgu nendeks poliitikud, erakonnad, kaubandusketid või monopoolses seisuses ettevõtjad. Siiski näib, et kõige hullem rõhuja on teine eestlane oma kodukootud matšomehe kapitalist-aferisti kastmes, kes peab seda õigeks ja euroopalikuks normiks.

Oleme küll osa Euroopa Liidust, aga me oleme väga kaugel Euroopa kultuuriruumist, kuhu me tegelikult mitte kunagi pole kuulunud. Seniks aga kostavad ilusad jutud meie edust, meiega arvestamisest, meie huvide kaitsmisest ja teistest pöörastest vägitegudest ajal, mil iga aasta võtame avasüli vastu Euroopast toidu- ja abiraha.