Mingil perioodil oma elust suhtlesingi peamiselt tüsedamate neiudega, kuna nendega oli kergem kontakti saavutada. Paksukesed ei põdenud nii palju oma maine hoidmise pärast, julgesid võhivõõraga vestlusesse astuda ja leidsid nii endale toreda uue tuttava. Samal ajal piidlesid peenikesed beibe-mentaliteediga tibid eemalt, kas lähenev isend ikka on piisavalt moekas ja musklis. Iseasi, kas see moekas ja musklis vend just suurem asi seltsiline või lojaalne sõber oligi.

Ühel hetkel mõtlesin, et proovin siis nende niinimetatud kõrgema klassi beibedega ka suhtlemise ära. Üllataval kombel sada protsenti ilusatest ja saledatest naistest ülimalt ülbed ei olnudki. Küll aga kumas pidevalt läbi jutumärkides ülim naiselikkus. Vestlusteemad kiskusid alati mingite riidepoodide ja kalorite lugemise peale. Algul oli omamoodi põnev neid teemasid kõrvalt kuulata, kuid pikemas perspektiivis jäid võtjateks jälle tüsedamad neiud. Tundub, et sel ajal, kui piitspeenikesed pidevalt oma välimuse timmimisega tegelesid, jäi tüsedatel aega silmaringi laiendada. Nii osutusidki lopsakamate kehajoontega neiud kordades põnevamateks vestluskaaslasteks.

Oma edasises elus olen korduvalt kinnitust leidnud sellele nooruses tehtud avastusele. Ilmselt on ajaga vaid juurde lisandunud oht, et tüseda neiu puhul peidab end välise lõbususe all paras hunnik komplekse. Eks ole siis mehe või sõbra ülesanne naine neist muredest üle aidata ja koos õnnelikult sõprust või suhet edasi nautida.