Ise olen amstaffi omanik ja võin öelda, et mul on kõige sõbralikum koer maailmas, kuid ka piisavalt rumal, et mitte mõista ja ette näha teiste koerte agressiivsust tema suhtes.

Minu koerale on Tartus Jänese matkarajal mitu korda näidanud hambaid ja teisi kurja koera tunnuseid üks labradorimõõtu tegelane, kes käib jalutamas oma soliidses eas omanikuga. Ilma jalutusrihmata.

Minu kannatus lõppes umbes kolmandal korral ning ütlesin naisterahvale, et pangu oma koer kinni, kui ta sel moel käitub! Tädi aga vaatas mind imestunud näoga ja ei öelnud sõnakestki. Nagu tema silmis oleks see normaalne, et tema emane koer ei salli teisi emaseid – selline on ju loodus.

Teine lugu, mis samuti juhtunud amstaffi omanikuga, jutustab teisest naisterahvast, kes pidas oma puudlit juba nii vanaks koeraks, et tema kohta seadused enam ei kehti. Lahtine puudel lendas kohe suuremale koerale kallale ja amstaffi omanik oli sunnitud neid koeri lahutama, et tema koer ennast kaitstes pisemat kogemata nahka ei pistaks. Daamil oli muidugi veel jultumust sõimuga lagedale tulla, kuigi tema enda koer patseeris lahtiselt ringi.

Siin tsiteerin anonüümset koeraomanikku: "Pärnus ründas meid lahtine väike koer, kelle omanik oli ka tänaval. Esimese hooga ei saanud meie koer kohe asjale pihta, et see, mis sealt tuleb ei ole mäng vaid rünnak. Tänu meiega kaasas olnud minu vennale sai meie koer õigel hetkel traksidest õhku tõstetud ja mina tegelesin väikse koera eemalepeletamisega. Samal ajal aga vaatas omanik käed puusas pealt ja kui sai talle käratatud, et korjaku oma koer ära, siis tuli kommentaariks, et tal poleks kahju, kui meie koer tema oma maha murraks. Lõpuks sai väike koer eemale peletatud ja meie tee jätkus.

Teine lugu oli ühe suure koeraga, kes on küll juba vanem, kuid oma aias teda ei hoita. Kui meie koer oli kutsikas, siis seesama suur koer koos nende naabri väikse koeraga ründas meid ja tänu ühest majast appi tulnud mehele me tookord pääsesime. Kuid koeral on teatavasti hea mälu. Kui nüüd eelmisel aastal sattusime uuesti selle suure koera terrorile peale, siis omanik ise oli maja juures ning palusin koera ära kutsuda, mille peale teatas härra, et temal on emane koer ja kuna mul on isane, siis ei juhtu midagi.

Ka selliseid vabandusi tuuakse, et õigustada oma lahtiseid koeri. Kui koeral on aed, siis koer peab aias olema ja kui temaga jalutatakse, siis on selleks ette nähtud jalutusrihm!"

Ma ei väida, et olen pühak – ka minu koer jookseb lahtiselt ringi, kui ümbruses ei ole võõraid inimesi, rääkimata teistest koertest. Nüüd on aga asi läinud juba nii kaugele, et ei ole jaksu ega viitsimist igale inimesele individuaalselt seda informatsiooni selgeks teha. Tsiteerin punkti kasside ja koerte pidamise eeskirjas:

Avalikesse kohtadesse tohib koeri viia ainult rihma otsas ja vajadusel suukorviga. Suukorv on kohustuslik ühistranspordis või kui koeraomanik jätab koera rihmaga kinnitatult avalikku kohta ilma järelevalveta. Koera võib viia üldkasutatava asutuse ruumi või üldkasutatavale territooriumile ainult ruumi või territooriumi valdaja loal, välja arvatud pimeda juhtkoer ja teenistuskoer teenistusülesannete täitmisel.

Koer peab olema rihma otsast hoolimata oma suurusest, vanusest, soost ja kõigest muust. Inimesed võiksid olla vähem isekad ja arvestada ka teiste jalutajatega.

Kirja sai pandud kõigest mõned näited, kuid neid on olnud kordades rohkem ja õnneks pole kuuldud jutud lõppenud suure kaosega. Omanikud ei reageeri ja ei mõista olukorra tõsidust, enne kui see neid otseselt ei puuduta.

Kui see pöördumine ei aita, siis oleks kasulik seaduses veidi muudatusi teha või vastavalt seadusele inimesi trahvida, sest seaduse rikkumine on ju ometi karistatav.

Jalutage oma kutsusid nii, et kõigil oleks hea olla ja ei oleks vaja teineteist sõimata ning kaklevaid koeri lahutada! Iga suure loomasõbra jaoks on koer pereliige ja keegi ei tahaks, et nendega midagi halba juhtuks, seega võiks selliseid olukordi ka ennetada.