Lugeja: kinnisvaramaaklerid on kõige tüütumad tegelased!
Maakleritasu pole ühegi korteriüürija jaoks väike summa. Eriti veel arvestades, et mida uhkemat korterit sa endale lubada saad, seda soolasema summa pead maakleritasuks välja käima. Seepärast oleks ju igati loogiline samm vaadata korterite poole, mida üürivad omanikud ise välja ja maakleritasu maksta ei tule. Suurem tõenäosus on korteriomanikel oma vara välja üürida sobiva hinna eest ju seda ise kuulutades, sest see on inimestele ligitõmbavam!
Nii palju, kui sel hooajal olen tuttavatega käinud kaasas üürikortereid vaatamas, on alati olnud kohal nii maakler kui ka omanik. Mis mõte siis asjal on? Kui ise pead nii kui nii kohale tulema, siis pole ju vahet, kas lepid aja kokku maakleri või vaatajaga.
Maakleriproua (või härra, aga enamasti kohtab naissoo esindajaid) ülesanne on enamasti anda uudistajale kätt ning tutvustada teda omanikule. Edasine korteri vaatamine toimub omaniku juhatusel ja kui maaklerilt midagi küsida, siis kõlab vastuseks "ma ei tea" või "küsige omanikult ise, ta on ju siin!". Sellistest maakleritest on kohe eriti palju kasu. Ei tea midagi, pole midagi kuulnud, aga raha sooviks tasku pista.
Kinnisvaramaakleritest tulenevad ebameeldivused ei piirdu vaid tasuga. Pigem ajab närvi mustaks see, et maksad põhimõtteliselt mitte millegi eest. Maaklerile helistades ja korteri kohta uurides, pead alguses tükk aega selgitama, millist korterit sa mõtled. Kui korter maaklerile meelde tuleb, hakkab ta vaikselt oma ajusoppidest mälupilte otsima ja neid sulle segaselt edasi andma, kutsub vaatama. Mis ma vaatan sellest, kui ma ei tea, kas seal WC-gi olemas on. Omanikule helistades oleks selge ülevaade, mis korteris on, mida sinna teha saab, millised on võimalused.
Tihti aga pole omanikud süüdi, et vaene korterihuviline maakleri otsa takerdub ja siis tema haardesse jääb. Võib juhtuda, et püüdmatu või kogenematu väljaüürija ei tunne süsteemi veel väga hästi ja kuulutab vaid ühes kohas, kus see paljudel märkamata jääb. Maaklerile võib see aga hambusse jääda ning omanikult luba küsimata kuulutab ta seda kõigis loetumates ja populaarsemates portaalides oma nime ja telefoninumbriga. Kuidas siis peakski omaniku kätte saama?
Üleskutse omanikele: kuulutage ise! On teil parem ja on huvilistel parem! Maaklerid võiksid natukenegi sündsustunnet välja näidata - harvad pole ka juhud, kus sama korterit kuulutavad korraga kolm maaklerit, ükski pole omanikult luba küsinud. Teadagi läheb meie riigis läbi üks mõistlik seadus kümne aasta kohta, aga kui oleks minu teha, paneksin maakleritele märksa tugevamad kammitsad ja valvaksin suurema hoolega, mida nad teevad. Mõnikord jääb neist lihtsalt alatu mulje.
