Sellel aastal tuli ühel õhtul hambaid pestes mulle pähe geniaalne idee. Igal aastal kohtun jõuluõhtul oma kallite lähedastega ning naudime koos pühi. Peol on alati ka minu onu – soliidne viiekümnendates üksik härrasmees. Nimetagem teda siinkohal Taaviks. Taavi on äärmiselt hea onu ning üldse tore inimene, aga paraku on tal kangesti puudus ühest asjast.

Nimelt tal on koledad hambad. Kohe nii koledad, et tõenäoliselt just seetõttu on ta jäänud üksikuks. Vahel olen temaga ka sellest rääkinud ning ta on tunnistanud, et isegi kui julgeks hambaarsti juurde minna, siis poleks tal selle jaoks raha. Onu on turvamees suures kaupluses. Lihttöölise palgast ta omadega hästi välja ei tule. Tihti laenab ta raha, aga maksab alati tagasi.

Ma pole teda aastaid naeratamas näinud. Kui mõtlesin parasjagu onu jõulukingile, tulingi sellel aastal mõttele kinkida onule mõne hambakliiniku kinkekaart. Kuna paraku ei saa suurt summat antud kinkekaarti investeerida, võtan ka teised pereliikmed kokku ja panustame koos sellesse, et onu saaks hambaarstile minna.

Ka paljudel teistel on kindlasti lähedane inimene, kellel on samasugune probleem. Jõulud on ju ometigi aeg aitamiseks, ning mis saab olla parem sellest, kui kinkida oma lähedasele naeratus? On teada-tuntud asi, et väga paljud eestlased ei saa endale riigi hoolimatuse tõttu hambaravi lubada, sest hinnad on nii pööraselt kallid.

Pöördun üleskutsega kõigi poole, kelle sõber või sugulane ei saa endale hambaarsti lubada: soovitan teistelgi samasugune kink teha, sest see on kingitus, mis kestab. Riik meist ju niikuinii ei hooli, nii et peame seda ise tegema!