LUGEJA: Killud toovad õnne
Las ta pealegi "pillub kildu" - see toob vaid meie armsale riigile ja rahvale õnne. Miks selle pärast pahandada? Annaks Jumal, et vabadussamba klaas kunagi otsa ei saaks ja et seda mingi muu
materjaliga ei asendataks - see oleks meie õnnetuse algus.
Võib öelda isegi, et meil on oma vabadussambaga väga vedanud. Vaatame Ühendriikide või kasvõi meie naabrite lätlaste vabadussambaid. Mida me seal näeme? Hunnik tardunud kivi ja metalli. Ei mingit "elu", liikumist. Meie vabadussammas "hingab" ja "elab" koos rahvaga, pildudes aeg-ajalt kildu, andes endast nii aeg-ajalt märku. Kas meie meedia oleks seda sammast üldse peale avamist tähele pannud, kui ta ise poleks seda nii tungivalt nõudnud? Vaevalt, selline uudis ei müüks. Nüüd aga aitab vabadussammas paljusid. Aitab ajakirjandusel end müüa, aitab töömehi, kes teda kõpitsevad, aitab kogu rahvast. Kuid kas me oskame seda hinnata?
Vabadussammas otsib dialoogi oma rahvaga. Aidakem siis teda ja mingem ta juurde, patsutage teda ja öelge mõni tunnustav sõna. Ta on ju selle ära teeninud. Tema hoolib meist, vastakem siis talle samaga.
Samba purunenud klaasist oleks peale rikkaliku õnne veel puht materiaalne kasu. Nimelt võiks purunenud klaasi turistidele suveniirideks müüa. Kes ütleks ära tükikesest õnnest?
Pensionärid aga võiks ümber uhke samba ringmängu mängida. Mängu nimi võiks olla "Õnnetükikese jahil". Kuna pensionisammastega on seis kaunis kehva, siis vabadussammas on seda heldem. Küllap leiab nii mõnigi pensionär ringmängu harrastades sealt omale igavese õnne. Kes sellestki ära ütleks?
Olgem siis tänulikud kallitele tšehhi klaasimeistritele, kes õnne meie õuele tõid. Kas me ise oleksime sellega hakkama saanud? Vaevalt küll. Seda suurem peaks olema meie siiras tänu.
