Sai eile sõprade ja tuttavate käest uuritud, kuidas neil senine Eestimaa suvi kulgenud on. Läbivaks seisukohaks sai, et ilm on meeleolu kõvasti alla tõmmanud. Üks pereema aga kiitis, et mööda riiki ringi sõitmist see siiski olulisel määral ei seganud. Vaatamisväärsustega tutvumine ei nõuagi alati lõõskavat päikest ja rannailma.

Äsja pensionile jäänud peretuttav kurtis, kuidas sel aastal on suveplaanid kesise pensionisumma tõttu ikka väga kokku kuivanud. Naine selgitas, et ei saa isegi riigisiseselt omale reismist lubada, riiete ostust rääkimata. Ka söögipoolist peab ta nüüd vastse pensionärina hoolega valima ning see tekitab suurt stressi. Suvel aitab naisel meeleolu luua lastelaste hoidmine ja aias toimetamine, muidu langeks ta masendusse nagu suur osa vanaduspensioni saajatest.

Tuttav vene proua seletas, kuidas talle kuum suvi ei meeldigi. Pigem olevat mõnus metsa vahel mütata ja marju omale korvi koguda. Liigselt pruun nahk ei ole naisele kunagi südamelähedane olnud ning veerõõme ka iga-aastaselt nautima ei kutsu. Sedasorti kodanike jaoks on vihmane suvi ilmselt suur kordaminek.

Oma perega plaanime korra veel Ida-Virumaale Kauksi kanti suvitama sõita. Nii hea on talvel meenutada suviseid reise ning vaadata klõpsitud pilte. See annab jõudu mitmel kohal tööd edasi rabada ja vapralt oma igakuiseid makse ja kulutusi taguda. Eks õnn peitubki pisikestes asjades ja inimese võimes näha head. Kui kogu aeg täiuslikkust taga ajada ja vigu otsida, siis ei aita ka kõige kuumemast ja mõnusamast suvest, sest vastikult higistama ajab ju!