"Juba mõnda aega ei ole ükski kerjus mu hinge nii tõsiselt liigutanud. Olen olnud skeptiline nende tõeliste vajaduste suhtes, sest olen liiga palju osutanud oma abi kerjustele, kes pole olnud tõelised abivajajad. Otsustasin kunagi, et kui neid üldse toetan, siis ainult toiduga. Ka nädalavahetusel jälgisin oma põhimõtet. Tartu bussijaama kõrval õues istus maas üks räpastes riietes mees. Andsin talle keedetud muna, mille olin pühade jaoks kaasa võtnud. Mees koksis muna kohe asfaldil katki ja hakkas isukalt sööma. Nii kahju hakkas. Ei teagi, kuidas selliseid kerjuseid aidata. Mõnikord hakkavad kerjused virisema, kui raha asemel süüa anda, aga tema tänas. Käed olid tal mustad. Näljane tundus. Oleks riigil rohkem raha, oleks võimalik ka rohkem programme luua nende ellu tagasi aitamiseks. Aga meie riigil ei ole raha."