1. Riigi hoolivast valitsemisest on saanud riigi ekspluateerimine.

Järjest väiksema vastutusega täitevvõim on täiesti lubamatult saanud endale ka seadusandliku ja kohtuliku tagatise (loe: puutumatuse). Tulemus on ettearvatav ja paraku halastamatu riikluse ja kodanike suhtes. Mistahes demokraatlikus valimisetenduses võimule pääsenud parteilisus kukub ikkagi moraalilt, kuna valitsemisest on kaotatud vastutus.

Vaadakem olemasolevaid erakondi ja ka loodavaid erakondi. Millise erakonna programmis oleks vastutuse nõue kogu riigi kui selles elavate inimeste ja rahvuskultuuri olemasolu ja kestvuse eest? Tegelik vastutus. Mitte sõnademäng, vaid tagasiastumisega seotud vastutus, kui lubadustest ei peeta kinni? Milline erakond deklareeriks oma programmis, et esimese tööna nad lammutaksid parteide toetusreeglistiku ja võtaksid vastutusele riigi varadega tehtud ebaausused ja ebaausad - ka omade hulgast?

Peale arusaama, et riigi varadega - sealhulgas tööd maksustades saadud maksukogumiga - tehakse mistahes pettusega vangerdusi, tunneb kodanikuvastutusega alam (loe: arutlev maksumaksja), et järjest enam korrumpeeruvast riigist, mis sööb aina rohkem kui toitja jõuab talle ette kanda, on saanud kaitsva koja asemel hoopis sunniasutus. Kontrollsüsteem, kus töötegemine on karistatav üha rangemate seadustega (loe: järjest suuremate maksudega).

2. Pidevalt arenevas riigis töötamisest on saanud valmis riigi kulul elamine.

On täiesti normaalne, et enam ei küsita, kust see raha tuleb, kuhu see raha läheb ja kas me oleme ikka nii rikkad, et sel moel rahasid loopida. Juba rahandusministrist alates räägitakse nimetust riigi rahakotist, millel puudub nimega omanik. Ja nii saab sealt võtta, võtta ja võtta. Lastele pole süüa anda ja lastekaitseseltsid koguvad annetusi laste ravimite jaoks, kuid majandusminister ostab samas miljarditega sütt Ameerikast ja lennutab raha pilvedesse!

On juba täiesti normaalne, et iga viies noor ei pääse tööle. Ei pääse tööle olukorras, kus riigiisad sooviksid samas lausa seadusliku kaitsega lihttöölisi sisse tuua! On juba täiesti normaalne, et riigis tööd nagu lihtsalt ei olekski või pakutav töö ei sobi otsijale. On täiesti normaalne olukord, milles ettevõtja ei saa palgata töötajat, kuna tööga kaasnev maksukoormus teeks armutus konkurentsis loodud tööst sedamaid ratsapiitsa, millega maksuamet lööb esile tulnuid juba enne ratsutama minemistki.

On täiesti normaalne, et maksukoormus jätab töötajale liiga vähe ausa tööga teenitud raha kätte ja nii ongi kergem elada sotsiaalabist kui karistada end madalapalgalise tööga. Selle asemel, et vabastada madalapalgalisus üldse maksudest ja kaasata tänased töötud esmase sammuna mingilgi moel ühiskonda, makstakse riigiametnike armeed moonaga varustades sotsiaaltoetusi ja peibutatakse naiviste niisama ja tingimusteta kodanikupalga absurdsusega!

On täiesti normaalne, et iga kodanik ootab riigilt tasuta tervishoidu, kuid ei ole samas valmis iseendalt nõudma terveid elukombeid, liikumist ja hoolt oma tervise eest. Tegemist on muidugi kõigi suhtes ülekohtuse, kuid tänavapildis avatuna küllap väga valusalt tõese üldistusega.

On normaalne, et riigi poolt pakutud sotsiaalabi ei kasutata enam hädas, vaid seda võetakse normaalse privileegina - mina pean saama - ka siis, kui ollakse terve, aga lihtsalt laisk ja lohakas. On normaalne, kui terve inimene ei soovigi endale enam tööga elatist teenida, vaid nõuab sotsiaaltöötajalt abiraha, mõistmata, et see abiraha on ju haigetele ja väetitele mõeldud. Mõistmata, et selle abiraha eest peab keegi teine tööd tegema.

On normaalne, et ühiskonnas töötab kolmandik ja kaks kolmandikku elatub kolmandiku maksudest ning peab seejuures ikkagi seda töötavat kolmandikku oma hädade põhjuseks. On normaalne, et sellelt kolmandikult võetakse tulevikus veelgi enam. Võetakse küllap piirini, kus ettekujutus perpetum mobile pisuhännast siiski puruneb.

On normaalne, et riigi seadused ei kehti kõigile. Kui kommivaras viiakse käeraudades kohtusaali, siis erakondlik onupoeglus on igast süüst prii. On normaalne, et korda ei pea austama, kui just nimelt selle kohta vastav seadus puudub. Näiteks aastast aastasse oma elukulude katteks miljardeid laenavas Soomes sõlmitakse igal aastal sadu ja sadu fiktiivseid abielusid, kus soomlasest naine (miks mitte ka mees, kuid kirjeldatud skeemis siiski enamuses naine) "abiellub" Euroopasse väljastpoolt tulnud immigrandiga, kel muul juhul ei oleks võimalust töötuna eurotsooni tulla.

Peale kolme "abieluaastat" on tihti veel ka siis keeleoskuseta immigrandist saanud juba Euroopa kodakondlane, kellele kuuluvad kõik kodanikuõigused (loe: soodustused). Seejärel abielu lahutatakse ja uus kodanik abiellub omakorda ning "riigistab" näiteks juba reisi ootava vennanaise, kel on kaasa võtta viis alaealist ja neli eakat sugulast. Taas kolm aastat ja mudel töötab jälle. Uuesti ja uuesti. Laienedes ja laienedes. Ja kas selline ebanormaalne skeem töötab siis ainult Soomes?

Loomulikult on maailm vaba ja kedagi ei pea müüridesse sulgema, kuid kui riigi eesotsas mängitakse après nous le déluge mängu, siis kandub selline mängurluse mentaliteet kahjuks ka alla. Ja seejärel käivitub pidurdamatu autoimmuunsushaigus, milles kõik ajavad oma asja, ega lase end häirida seigast, et selline elustiil imeb normaalsest riigist viimasedki ressursid välja. Mis aga juhtub kehas, kui ta pöördub iseenda hävituse teele?

Kas tõesti on ebanormaalsused muutumas normaalsusteks?