Lugeja: kas viisakas või hoopis ohtlik autojuht?
Pisut "vähem meeldivad" on sellised roolikeerajad, kes liikluseeskirjade seisukohalt talitavad küll täiesti õigesti, kuid pidurdavad näiteks "sebra" vahetus läheduses sedavõrd ülekäiguraja lähedal, et jalakäia otsustab igaks juhuks"lasta läbi ka see auto" ning astub hoopis sammu tagasi. Tekkib mõlemapoolne "ajaline tõrge". Nähes, et auto nagu pidurdaks, kuid tekkib soov ikka veenduda selles, et ta suudab ohutus kauguses ka seisma jääda. Autojuht aga, olles märganud jalakäijat nö "taandumas", on samuti "kõhkleval seisukohal": kas jätkata pidurdamist või hoopis vajutada gaasipedaali. Selline viivitus tahes-tahtmatult pidurdab sujuvat liiklemist.
See sarnaneb olukorraga, millesse sageli on sattunud igaüks meist: kitsas läbipääs või kõnnitee, kaks mõtteis hajameelselt inimest lähenevad teineteisele vastassuunast ja äkki avastavad endid vastakuti. Siis üritavad teineteisest "sujuvalt" mööduda ja tekib naljakas tõmblemine: üks teeb sammu paremale, vastutulija soovides olla viisakas, teeb samuti sammu nö peegelpildis hoopis vastutulijale „vastu“. Välkkiirelt järgneb mõlemat poolt vastupidine reaktsioon – mõlemad astuvad "vasakule" ning jällegi on nad "ninapidi vastakuti".
Palju ohtlikum, kui selline situatsioon, tekib jalakäija ning autojuhi vahel, eriti siis, kui üks neist (veel hullem kui mõlemad!) on eakad või/ja kannavad väga tugevaid prille! Tihti võib märgata naljakaid olukordi, kus lausa minut aega mõlemad osapooled, jalakäija ja autojuht, emotsionaalselt žestikuleerivad: vehivad kätega ning püüavad küll peanoogutuste, viibete, silmadega (käib lausa võitlus õiguse eest pidada ennast teisest viisakamana!) jõuda selgusele, kumb jätkab liikumist esimesena. Siis saabub hetk, kus kannatus katkeb ja mõlemad stardivad üheaegselt ja see lõpeb üpris kurbade tagajärgedega... (Nagu Nikolai Gogoli "Surnud hingedes" kaks kõhukat tegelast ei suutnud kuidagi kokkuleppele, kumb on auväärsem ja peaks esimesena ruumi sisenema, ning lõpuks "kõhud kokkusurudes" üheaegselt pressivad end ukseavast läbi).
On veel üks juhtide liik, kes üle kõige kardavad näida ebaviisakatena (või kardavad, et põõsas passib liiklusinspektor just nende järgi), ning väljendavad end ülimalt viisakalt olukordades, mis seda üldse ei nõua. Nähtavus on hea, tee on hästi jälgitav sadu meetreid mõlemas suunas, ülekäigurajani on veel nii palju maad, et tee võiks ületada mitu korda mõlemas suunas kas või roomates. Jalakäia on "sebrast" kümneid meetreid taamal ning pole selge, kas ta üldse kavatsebki teed ületada. "Üliviisakas" juht aga vähendab kiirust ja pidurdab! Nüüd aga on jalakäija dilemma ees: kas lisada sammu ja minna sörgile, et autojuht jõuaks lõpetada pöörde (ja ei tekitaks enda järel ristmikul ummikut!) või jätkata liikumist tempot muutmata. "Solidaarselt viisaka juhiga“ üheskoos jäävad mõlemad ootama uut rohelist. Sellised juhid toimivad nagu pidurid - suisa takistavad liiklust. Selliseid "vaimult kohmakaid" juhte PEAKS trahvima VÕRDSELT selliste juhtidega, kes sebra juures peaaegu sõna otseses mõttes sõidavad üle jalakäija varvaste!
Ja veel, miks selline "üliviisakus" on kahju tekitav: see kulutab mõttetult rehve ja piduriklotse; kiirendab teekatte kulumist; ülekäiguradade juures tekivad ohtlikud rööpad; suureneb tänavamüra ja
iga pidurdusele järgnev kiirendus suurendab CO2 emissiooni atmosfääri – loodusevaenulik tegevus.
