Lugeja: kas vanainimesed on armsad või tüütud?
Mõne jaoks tüütu ja aeglane viis poes käitumiseks, kuid minule jättis väga armsa ja nostalgilise mulje.
Kohe meenus paarikümne aasta tagune suvi koos vanaemaga Saaremaal. Ka tema lohistas mind varahommikul mööda turgu ja kauplusi. Kõikjal sumises rahvast, enamik neist samasugused memmed nagu temagi.
Terve linn oli vanaemal tuttavaid täis ja igas kioskis jagus juttu kauemaks. Kui me veel allahinnatud jäätiste juurde jõudsime, läks vanaema eriti heldeks. Vanematel inimestel on kohe eriline tung allahinnatud toodete poole. Neid võib osta korraga mitukümmend, sest kunagi läheb ikka vaja! Nii ostiski muidu üsna kitsi memm mulle kohe viis jäätist korraga – olid need ju poole hinnaga!
Tüütuks suudab üks vanainimene aga muutuda siis, kui tal enam seltsilist kõrval ei ole. Nii mõnigi eakas muutub ajaga lausa õelaks ja kibestunuks. Kirutakse lapsi ja lapselapsi, et nad ei soovi külla tulla. Kes tahakski minna sapise inimese juurde aega veetma? Pärast iga külastust on tunne nagu oleks solgiämber su peale tühjaks valatud. Juba saabudes on vaja välja mõelda legend, kuhu poole tunni pärast kiirustama peab. Siis peab veenvalt etendama, et jube kiire on, ning ruttu negatiivsest õhkkonnast jalga laskma.
Mõnel vanainimesel on omad lemmikteemad, millel kirumist jagub viimse hingetõmbeni. Näiteks hea ja tore nõukogude aeg ning uus ja halb röövkapitalism. Selle peale ütles üks vahva härra: "Olen hakkama saanud iga riigikorra ajal ega mõista vingujaid ning mingite perioodide tagaigatsejaid!"
