Mis valikud mul olid? Elada ilma rahata või teha sandikopikate eest orjatööd. Tolle töö eest saadavast palgast oleks jätkunud vaid kommunaalmakseteks. Süüa, rõivaid või muud hädavajalikku osta poleks saanud. Aga siis avanes võimalus minna üle lahe. Pidasin lapsega pikalt nõu ja otsustasime, et proovime ära.

Muidugi ma närveerisin ja loomulikult olid mul kahtlused, et kuidas see elu meil välja nägema hakkab. Kas laps saab üksi hakkama? Kuidas ta koolitöödega toime tuleb ja kas oskab poest peale krõpsu ja kiirmakaronide ka midagi osta? Siiamaani on kõik korras olnud. Ega vanem, kes mõistab, et tema laps ei saa üksi hakkama, teda üksi koju ei jäta ka. Siis leitakse muud variandid. Ära läheb ikka see ema või isa, kes on oma lapses kindel ja usaldab teda.

Mina käin ära kahe nädala kaupa ja olen siis nädal aega kodus. Vahepeal räägime skaibis, helistame ja saadame sõnumeid. Lapsel on hea meel, et saab täiskasvanu olla ja nii tähtsate asjadega nagu veenäidu edastamine ja nädala toiduvaru ostmine tegeleda.

Hinded on korras ja koolist pole teateid tulnud, et midagi oleks valesti. Eks ta on juba nii suur ka ja teab, et õppida tuleb, sest see on tulevikule kasulik. E-kooli ma ju jälgin ja näen, kui puudunud on, siiamaani on iga kord mingi mõistlik vabandus tal olnud. Mõnikord ta ütleb, et natuke igav on kodus ja pole kellegagi rääkida, siis küll tunnen, et olen halb ema. Aga ta väga tihti ei ütle, sest ta teab, et see ei meeldi mulle ja midagi pole parata.

Mina olen otsusega rahul. Meil on piisavalt raha, et ära elada. Me ei pea enam sente lugema ja igat väljaminekut põhjalikult kaaluma. Saame endale lubada ka natuke paremat vorsti ja osta värsket kooki, mitte ainult säilivusaja ületanud ja alla hinnatud küpsetisi. Lapsel on jalas korralikud saapad ja ma saan tema mobiiliarve alati ära maksta. Eestisse jäädes ma ei teagi, mis oleks saanud, sest olime täiesti ummikus. Meie kandis ei ole normaalselt tasustatud tööd, löö või maha! Isegi miinimumpalgaga tööd saavad vaid firmaomanike tuttavad ja sugulased. Linna kolida,  nagu kõik “targemad” soovitavad, ei oleks saanud, sest ka selleks on vaja mingitki algkapitali üüri jaoks. Seda polnud. Soomes sain elukoha õnneks ühe tuttava juures, kes seal juba ees oli.

Pole neil teismelistel üksi kodus häda midagi. Nemad eelistavad iga kell iseseisvust ja seda, et keegi neil pidevalt kukil ei istu, kui seda, et nad ei tea, kust järgmisel päeval süüa saab ja kas emal on raha, et mobiiliarve ära maksta. Ärge mõistke hukka neid vanemaid, kes peavad sellise otsuse tegema. Ükski ema ega isa ei lähe niisama kerge südamega minema, selleks peab olema ikka karjuv vajadus.