Mismoodi siis ikkagi Eestit valitsev võimuaparaat on jõuliselt tegutseva vene eriüksuse hästi toimiv osa? Just nimelt nii, et Eesti peab enda kohustuseks tagada vaid kaupade ja teenuste kättesaadavuse, nagu ühele endisele Nõukogude Liidu maale kohane ja teeb kõik selleks, et eelistada pankade ja suurkorporatsioonide huve, seda Eesti inimeste heaolu ja õnnelikkuse arvelt.

Nii hull see asi pole, nii jõulist vene eriüksust Eestis tegutsemas ei ole? Vast ikka on, sest poliitkultuuris ja määravates võimustruktuurides ning elukeskkonda reguleerivates õigusaktides pole teise, taasiseseisvunud vabariigi ajal vajalikke muudatusi olnud.

President iseloomustas Eestit sõjapõgenike küsimuse valguses lühidalt sõnaga: saamatus. Kui eestlasi on peetud headeks kohanejateks ja indiviididena silmapaistvateks isiksusteks, kes võõrsil hästi läbi löövad, siis rahvusringis justkui ei osataks toimida, ollakse saamatud ja tegeletakse tühja-tähjaga.

Kas poleks viimane aeg väljuda postsovetlikust mõtteruumist ning siseneda heaoluriikidele omasesse mõtteruumi. Muidugi saaks seda teostada vaid heaoluriikidele omase sotsiaalpoliitilise reaalsuse sisseseadmise kaudu – mitte pelgalt kaupade ja teenuste tagamise, vaid heaoluriikidele omastele sotsiaalsete garantiide tagamise kaudu ja seda ka eluruumide kättesaadavuse osas. Kõiksugused praegu olematute detailide sisse seadmine avaliku ruumi regulatsioonist kuni muu spetsiifikani.

Selles suunas liigutakse, viidates koguaeg suurele kitsikusele riigikassas. Samal ajal ulatuvad valimiskampaaniad ja erakondade toetused põhjendamatutesse suurustese, lisaks "klopsitakse kokku" erinevaid projekte, mille kaudu suurtes kogustes, kas EASi või mõne muu sihtasutuse kaudu on lahe põhjendamatult ja vastutustundetult raha korstnasse kirjutada.