Seda olukorda kasutas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) selleks, et võtta edaspidi Eesti majanduses juhtpositsioon enda kätte. Plaanitud ja rakendatud oli see väga osavalt, situatsioonikoomikat ning Eesti valitsusorganites esinenud asjatundmatust ja tööga ülekoormatust ära kasutades.

Niisiis, 14.augustil 1992 allkirjastati I Eesti majanduspoliitika memorandum tollase peaministri Tiit Vähi ja Eesti Panga kuberneri Siim Kallase poolt. Selgituseks: Eesti Panga statuudi järgi oli Siim Kallas panga president, kuid valminud dokumentides seisis mustvalgel "Estonian Bank, governor" (Eesti Pank, kuberner) Siim Kallas.

Kuna kahepoolsel lepingul oli ainult kaks allkirja, Tiit Vähi ja Siim Kallase oma, siis on sellest võimalik aru saada vaid nii, et Siim Kallas kirjutas kubernerina IMF-i poolt alla. See on siis asja vormiline külg.

Vormistamine
Riigikogu, kes peab põhiseaduse paragrahvi 121 järgi ratifitseerima kõik rahvusvahelised lepingud, mis toovad kaasa rahalisi kohustusi, jäeti välja, kuna riigikogu tuli kokku esimest korda 20. septembril 1992. Sellises olukorras oleks riigikogu tulnud kokku kutsuda varem – miks seda ei tehtud? Kas selles võiks näha erandliku olukorra oma kasuks pööramist?

Valitsuse istungil puudutati seda teemat 30. juulil 1992, sealjuures viimase, üheksanda päevakorrapunktina. Veider kokkusattumus, et 22. aprillil 1992 ülemnõukogus Rahvusvahelise Valuutafondiga liitumise arutelu võeti päevakorda erakorralise punktina ning Siim Kallase ettekande läbivateks märksõnadeks olid "kiire" ja "kiirustamine".

Tiit Made mainis Siim Kallase ettekannet kommenteerides, et Eesti loobub Rahvusvahelise Valuutafondiga liitumisel küll majanduslikust iseseisvusest, kuid tema toetab liitumisotsust sellegipoolest. Siinkohal oleks paslik meenutada, et Siim Kallas ja Tiit Made kuulusid Isemajandava Eesti autorite hulka...

Mainitud valitsuse istungil osalesid Opmann, Sarap, Kabin, Kubo, Veering, Vähi, lisaks Manitski ja Vitsur ning seal otsustati: võtta teadmiseks majandusministri M. Opmanni poolt Rahvusvahelise Valuutafondi memorandumi kohta esitatud informatsioon, valitsuste liikmetel esitada juba järgmisel päeval märkused ja täiendusettepanekud nimetatud dokumendi kohta majandusministeeriumile 31. juulil 1992.

Tulemus
Sellega tegid Siim Kallas ja Tiit Vähi avantüüri, sest ületasid täielikult oma põhiseadusega ette nähtud volitusi nii ametnike kui kodanikena – Eesti Panga presidendi ja peaministrina.

Kuigi Euroopa Majandusühendus oli otsustanud eraldada Eestile perioodil 1. juuli 1992 – 30. juuni 1993 välisabi 190 kuni 210 miljonit dollarit, mis oleks võimaldanud Rahvusvahelise Valuutafondiga liitumise üle otsustamiseks hingetõmbeaega, aeti asju ülehelikiirusel. 16. septembril 1992 eraldas Rahvusvaheline Valuutafond Eesti vabariigile laenu summas 27,9 miljonit SDR-i (kuus korda väiksem summa Euroopa Majandusühenduse poolt eraldatud summast).

See oli räige protseduurireeglite rikkumine. Lisaks sellele võib oletada, et kõik valitsuse liikmed ei jõudnud memorandumi sisuga tutvuda. Tekst on tänaseni eesti keelde tõlkimata ning valitsuse 30. juulil 1992 toimunud istungil polnud 30 lehekülje läbilugemiseks ilmselt aegagi. Memorandumi tekst polnud leitav ei Eesti Panga kodulehelt ega üldse mitte kusagilt, vähemalt interneti otsingumootoreid kasutades mitte.

Kas kõige eelpoolkirjeldatu näol on tegemist poisikeseliku ulakuse, kuriteo või lausa riigireetmisega?