Ilmselt on enamik keelu all üles kasvanud inimestest märganud, et paar aastat pärast täisealiseks saamist pole alkoholil enam seda salapära ja mõjuvõimu, mis teismeeas.

Võiks ju arvata, et piirangute vastu on ainult alkoholi tootjad ja maaletoojad, aga kuidas mõjutavad need meid, tavainimesi? Kuidas mõjutab alkoholi "ärapeitmine" inimeste suhtumist sellesse?

Hiljuti lugesin, mis juhtus, kui USA-s Florida osariigis Dade'i maakonnas keelustati fosfaate sisaldava pesupulbri müük. Võiks ju arvata, et tarbimine vähenes. Tegelikult tarbimine hoopis suurenes – hakkasid levima jutud, et sellised pesupulbrid pesevad pesu paremini puhtaks ja paljud inimesed ostsid omale igaks juhuks koju 20 aasta varud.

Praegu oleme harjunud, et alkoholi reklaamitakse ja et see on poest kergesti kättesaadav. Kui see muutub, siis võib meie himu selle järele hoopis kasvada ning võime hakata alateadlikult omistama sellele positiivsemaid ja erilisi omadusi.

Keelud tekitavad peaaegu eranditult suuremat uudis- ja harilikku himu. Väiksed lapsed tahavad teha seda, mida vanemad neile keelavad, teismelised ihkavad asju, millel on vanusepiirang ja täiskasvanud ihkavad kõike, mis on kättesaamatu.

Alkoholi müügi ja reklaami piiramisel on kindlasti üllad eesmärgid, kuid tulemus võib olla soovitule vastupidine.