Lugeja: kanepi legaliseerimine teeks Eestile karuteene
Hiljuti meediasse jõudnud avaldused kanepi legaliseerimiseks ning selle kättesaadavuse oluliseks lihtsustamiseks on jõuline avaldus ning samm heaoluühiskonna poole, kuid ei oleks praeguses Eestis jätkusuutlik idee ning mõjuks ühiskonnale tegelikult laastavalt.
Tänapäeva Eestit ei saa kindlasti võrrelda Hollandiga, kus kodanikud saavad kohalikust coffe shop´ist osta lisaks kohvile ka kanepit ning sellega seotud tooteid. Need, kes meid Madalmaadega võrdlema kipuvad ning hollandlaste liberaalset kanepipoliitikat pooldavad, ei äe asju reaalselt ning läbi Eesti ühiskona vaatevinkli. Samuti ei küündi me ka Taani ega Norra tasemeni, kus võimud on hakanud astuma tõsisemaid samme kanepi ja hašiši legaliseerimise suunas.
Eesti ei ole veel saanud selliseks heaoluühiskonnaks, kuna meie ühiskond ei ole hetkel tegelikult jätkusuutlik. Tänapäeva Eestis ei suudeta piiri panna ei alkoholismile ega suitsetamisele. Tahame seda või ei, kuid asume alkoholi tarbimises maailmas "auväärsel" viiendal kohal, meist eespool on näiteks Ukraina ja Venemaa - riigid, kus elatustase on kehvem kui Eestis ning mis on kurikuulsad piiratud demokraatia, korruptsiooni ning inimõiguste piiramise tõttu.
See on kurb statistika, mis näitab seda, et midagi on meie ühiskonnas ikkagi väga valesti. Seega, kui võtta arvesse see statistika, siis ei saaks me hetkel isegi lugemisele võtta ideed kanepi legaliseerimisest, sest me ei suuda isegi joomarlust ohjeldada.
Et aru saada eestlaste alkoholisõltuvusest, peaksime mõistma, et probleem on tegelikult ühiskonnas palju sügavam, kui seda on joomarlusega kaasnevad liiklusõnnetused või surmad. Ning kurb on see, et kõik need juhtumid ei ole iseenesest enam ebatüüpilised. Eestlaste lembus alkoholi ning teiste (il)legaalsete mõnuainete järele seisnebki peamiselt meie ühiskonnas valitsevast ebavõrdsusest, hoolimatusest, sotsiaalsete garantiide puudumisest, purunenud perekondadest.
Elust, kus inimesed peavad käima piiri taga tööl ning kus üha enam on üksikvanem mitte erand vaid moodustab kaasaegsest Eesti peremudelist hoopis enamuse. Niikaua kui küsime ühiskonnalt, et miks ollakse nii palju sõltuvuses alkoholist või mõnuainetest, jäämegi vastuseid ootama ning sumbuma. Küsima peaksime hoopis, et millest tuleneb see valu, mis sunnib meid joomarlusele.
Meie ühiskonnas on hetkel liiga palju valupunkte, mis vajaksid lahendamist. Kuid kuna me ei saa hetkel hakkama isegi alkoholismi ohjeldamisega, siis ei tuleks me ammugi toime legaliseeritud narkootikumide massilise kasutamisega.
Samuti ei muudaks see meie ühiskonnas mitte midagi paremaks, vaid tekitaks lihtsalt uue generatsiooni psüühiliselt ebastabiilseid ja pärilike puudustega inimesi ja sõltlasi, kelle ainsaks eesmärgiks kujuneks uue annuse saamine.
Niikaua kui on ühiskonnas valu ja rahulolematus, peaksime esmalt lahendama just need probleemid ning mitte hüppama Hollandi, Taani või Norra eeskujul sinna, milleks Eesti veel valmis ei ole.
