Teadagi, et sellisel juhul hakatakse otsima selle suure kingituse tegijat. Aga kes selleks kõlbaks? Gorbatšov ehk Gorba selleks vast ei kõlba, kuigi tema persetroika käivitas N. Liidus sisemise käärimise. Gorba on liiga vastuoluline. Ega kedagi muud üle ei jäägi kui Jeltsin. Aga mis teened tal siis on?

Kas Jeltsin oli enne N. Liidu lagunema hakkamist dissident? Ei olnud. Tema ei võidelnud vabaduse eest nagu mõned. Tema kasutas ära vaid tingimusi, mis olid tekkinud tänu dissidentide tööle. Kuigi N. Liidu lagunemisele aitas tublisti kaasa ka võidurelvastumine USA-ga, antikommunistlike välisriikide õõnestustöö, Afganistani sõda, Tšernobõli duumajaama katastroof, Armeenia maavärin, iganenud majandus, stalinistlike peasekretäride Tšernenko ja Antropovi kiire surm, ja muid pisemaidki sündmusi/põhjusi. Jeltsinil polnud neis protsessides mingit osa, tema oli vaid olukorra ärakasutaja. Suurt rolli tema Gorba vastasusel mängis ka see fakt, et Gorba oli ta vallandanud Moskva parteijuhi kohalt. Nii et tegu ei olnud mitte sugugi mingi demokraatia eest võitlemisega, vaid lihtlabase isikliku kättemaksuga.

Mis teeneid siis on Jeltsinil Eesti taasisieseisvuse ees? Kas selles, et ta käis Eestis ja tunnustas meie iseseisvust? Ta tegi mida tegema pidi ja mis oli talle ka kohustuslik. Nimelt on okupeerijal kohustus lõpetada okupatsioon. See ei ole mitte suuremeelne teene, vaid kohustus. Väga kurb, et selleks läks aega 50 verist ja kannatusterohket aastat. Aga rääkida nüüd okupatsiooni lõpetamisest kui mingist suurest teenest ja heatahtlikusest - no see on ülim naiivsus või lausa kuritegelik ajaloovõltsimine!

Meil pole mingit põhjust olla tänulik selle eest, et me taas iseseisvaks saime. See oli vaid õigluse ja seadusliku olukorra taastamine. Pigem peaksime olema pahased, et miks see nii kaua aega ja ohvreid nõudis. Aga see teema on meile muidugi liiga tundlik ja meie eliidist ei soovi keegi Venemaaga suhteid rikkuda ja seetõttu on mõistetav see suur tänutunne ja ausammaste püstitamine. Kui selg on 50 aastaga küüru jäänud, siis on väga raske end sirgu ajada ja vabana edasi elada. Ikka on vaja puuslikke keda kummardada ja tänada.

Teatavasti juhtis Venemaad Tartu rahu sõlmimise ajal Lenin. Aga kas Eestis püstitati talle selle eest mõni mälestusmärk? Ei püstitatud ja polnud ka vajadust. Me oleme ise end vabaks võidelnud ja kuulutanud ning keegi pole seda meile kinkinud. Ja seda nii 1918. kui ka 1991. aastal. Oleme vajalikul ajalooperioodil olukorra ära kasutanud ja see on õnnestunud. Kuid alati oleme ka olukorra tekitamisele ise tublisti kaasa aidanud.

Jeltsini puhul ei maksaks ära unustada ka tema Eesti vastane hoiak hiljem. Samuti tema poolt korraldatud tšetšeeni rahva vastane genotsiid. Sisuliselt on Jeltsin sõjakurjategija! Just Jeltsini ajal valitses Venemaal seadusetus ja tema soosimisel tegutsesid oligarhid, kes riigi vara varastasid. Tänu sellel segasele olukorralse rikastusid paljud. Siis pole ka üllatav, et Jeltsini asusamba püstitamise eestvedajaks on Raivo Vare, kes on pikaajaliselt tegelenud transiidiäriga Venemaa-Eesti vahel.

Ei tasuks ka unustada, et just Jeltsin oli see, kes tundmatu Peterburi ametniku, KGB taustaga Putini Venemaa poliitikasse tõi ja oma asetäitjaks määras. Sellega viis ta Venemaa autokraatiasse tagasi ja demokraatia edendamisest on asi kaugel.

Miks me peame kogu aeg võõrsilt isendaid ja vabastajaid otsima, kelle poole kummardada ja keda kiita heatahtlikkuse eest meid vabaks lasta. Aitab sellest! Aitab sellest, et meil on Tallinnas juba Aleksius II väljak ja ausammas.

Parem võiks Tallinnasse püstitada mõne Vabadussõja sangari (nagu Kuperjanov, Irv, Puskar, Põdder, Unt jt) mälestussamba. Mida aga pole, seda ei ole. On vaid püstitatud admiral Pitka püst, mis kahjuks näeb sel monumendil välja kui pidalitõbina ja mõjub pigem sangari teotusena. Teeks parem mõne ilusa ausamba Eesti oma ajaloo suurkujule. Kahetsusväärselt on meie pealinn neist kaunis lage.