Lugeja: jaanipäeval ei saa viinata hakkama?
Oma piiri tugevamale jaanijoomingule pani ka igapäevane kohustus hommikul uuesti autorooli istuda. Olime plaaninud mõnusa autoreisi Lääne-Eesti kandis. Igaks päevaks sai paika pandud sihtkoht ja mõtted, mida uues paigas ellu viia.
Vanem generatsioon siiski kainest jaanipäevast lugu ei pidanud. Selgus kurb tõsiasi, et mu isa jaoks venis pidu nii pikale, et mees unustas sootuks mu küllatuleku. Olime temani sõitnud pea kakssada kilomeetrit ning teavitanud aegsasti pühadeplaanidest. Õnneks saime kaasavõetud grill-lihad särisema panna kõrval elava tädi juures. Ühel hetkel saabus suur unustaja ise ka hoovi. Nägu oli korralikust jaanipeost ikka veel üsna lopergune. See aga ei takistanud uue külma viina korgi mahakeeramisel. Jaanipäev viinata on ju mage!
Meie mage ja alkovaene jaanipäev aga jätkus. Sel ajal, kui kolmandik Eestist hommikul peast kinni hoidis ja tualeti vahet jooksis, oli meil juba uus tee autorataste all. Ees ootas sõit Pärnust Viljandisse. Naljatamisi panime naisega paika, et tellime endaga päikese kaasa. Need koos öeldud sõnad aga meile just päikese kaasa tõidki! Nimelt alustasime 22. juunil Tartust Pärnu poole sõitu lausvihmas. Kaks tundi hiljem Pärnus maandudes aga nautisime kõige ilusamat päikseloojangut!
Samamoodi lahkusime 24. juunil Pärnust vihmasabinaga, et saabuda päiksepaistelisesse Viljandisse. Pidevalt jäid autost maha tumedad sajupilved ning ette ootama selge sinitaevas.
Ilmselt peabki jaanipäeva paiku palju ringi liikuma. Just siis on võimalik ka kuiva ilma nautida. Sõprade postituste järgi Facebookis oli aru saada, et Tallinnas ilmaga just kiita polnud. Ega asjata lisatud naljapilte, kus lumememmel on sigahea meel tänavuse jaheda jaaniilma üle.
Valdav osa tõelisi eestlasi peab jaanipäeva siiski aasta suurimaks peoks ning selle tähistamist võetakse väga tõsiselt. Naine just üks päev viskas nalja: "Aastas kaks korda saab end õigustatult kurguni täis süüa ja juua: jõuludel ja jaanipäeval!" Purjutamise koha pealt on talvistest tähtpäevadest esikohal vast siiski aastavahetuse trall. Jõulud jäävad paganliku eestlase jaoks siiski kuidagi kiriklikuks pühaks ning enda vagurama ülalpidamise ajaks.
Ilmselt on minu karske jaanipäeva peapõhjuseks siiski väga ladusalt toimiv paarisuhe. Kui aga kaaslane meele kogu aeg mõruks ajaks, siis võtaks ise ka tubli sahmaka viina. Võtaks kohe igal nädalavahetusel, et elu ja naine ilusam oleks. Senikaua aga tantsime paljajalu Viljandi rannas ning viskame koos õnnemünte purskkaevu. Ja ühtäkki on kaine jaanipäev see maailma parim!
