Et siis mida ongi tänapäevastel telekatel enam remontida? Kui kuidagi telekal "krõpsudega" kinnitatava tagakaane maha saad, siis naeratab sulle näkku vahest ehk paremal juhul A4 suuruses formaadis emaplaat protsessori ja pesadega, mõned HDMId USB-pesad ja kaardilugaja sahtel. Kogu see "krempel" on siis ühendatud läbi lintkaabli ühenduspesade, kui neid muidugi on raatsitud paigaldada LCD mooduliga.

Seega siis saab põhimõtteliselt vaadata ainult seda, kumb nendest on "pekkis", kas emaplaat või LCD moodul. Muidugi võib ju veel ka emaplaadil olevat videoprotsessorit koos mälude ja BIOSi kividega püüda vahetada, kui on tõestatud teise samasuguse "emmega", tuleb pilt ette. Ent see on juba ulme valdkond.

Üldiselt armastavad emaplaadid ära kooleda seeläbi, et voolujuhtivad rajad mitmekihilise trükkplaadi sisemuses, armatavad katkestusse minna või teleka (juht)soft voolutõukega "auklikuks" kustuda ehk siis lolliks minna.

Reeglina ei afišeeri firmad oma "kivisid" elektroonika kataloogides, "firma saladus" ja kogu moos. Lihtsalt on kivid kas ilma mingigi markeeringuta või siis mingi tingliku tehase markeeringuga ja nende tarvis kirjutatud soft salajane. Ja ega seal emaplaadil midagi suurt kontrollida ei olegi, peale paari toitepinge.

Üldiselt on peale garantii tähtaega rikkis telekas lihtsam prügimäele saata kui hakata talle juppe otsima. Seda enam, et ei tea ju kunagi ette, millega see remonditud teler järgmine kord oma peremeest "üllatab"?

On ju jäädavalt kadunud need nõuka ajad ajalukku, kus telekat ostes tuli teleri passi (kasutusjuhendi) vahel paar A1 formaadis lehte elektrilise skeemi, trükkplaadi jooniste ja "juppide" nominaalidega nimekirjadega teleriga kaasa.