Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Itaaliast, Kreekast ja olümpiamängudest


Lugeja: Itaaliast, Kreekast ja olümpiamängudest
AFP/Scanpix

Rosinajagu päevi tagasi läbis ka Eesti meediat lühike uudis, et Itaalia valitsus loobub toetamast Rooma kandidatuuri saada 2020. aasta suveolümpiamängude korraldajaks.

Itaalias endas mõningaid kirgi kütnud teema muudab elu Maarjamaal vaid niivõrd, et nüüdseks eeldatava parima kandidaadi Tokyo võimaliku võidu korral saavad eestlastest spordisõbrad jälgida otseülekandeid võistlustest neile ebasobival kellaajal või vaadata kordusi olümpiapäeva kokkuvõtvas saates.  

Kui Itaalia president Giorgio Napolitano pea paar aastat tagasi Londonis ütles, et I have a dream, siis pidas ta just silmas, et 2020. aasta suveolümpiamängud võiksid toimuda Roomas. Paraku aga läks nii, et eelmisel nädalal tõmbas „Päästke Itaalia“ valitsus auväärse presidendi sportlikule unistusele ja sellele järgnenud Rooma trummipõrinale ning fanfaarihelidele kriipsu peale. 

Mitteitaallaslikult lühike, igasuguse „aga“ ja „kui“ välistava, valitsuse konkreetne „ei“ suveolümpiamängudele Roomas 60 aastat hiljem, andis itaallastele teada, et kahju küll, kuid loodetav magnana saapamaal jääb seekord, hoolimata juba alanud püksirihmapingutamisest, tõenäoliselt järgneva finantskrahhi hirmus siiski ära. Riik, mis majanduskriisi valudes on kulude kärpimise eesmärgil käärid oma eelarvesse löönud, et enda päästmiseks ohvreid tuua, ei pea võimalikuks, vähemalt oma lähitulevikuga  arvestades, nii suure ettevõtmise korraldamist.

Sisuliselt on tegemist siiski riikliku keeluga, sest veel mõni nädal tagasi oli nüüdseks mõru pilli alla neelama pidanud Rooma linnapea Gianni Alemanno veendunud, et Itaalia valitsus toetab igal juhul Rooma plaani saada taas kord ajalooliseks olümpialinnaks.

Arusaadavalt on tegemist Itaalia rahakotist lähtunud fiskaalpoliitilise otsusega, sest risk juba olemasolevat auku veelgi laiemaks käristada on kordades suurem, kui lühikest aega pimestavad olümpiarõngad ja sellega kaasnev aupaiste võiks koos teleülekannete õiguste müügiga eelarve tulude poolt täita. Pealegi oleks äärmiselt kummaline küsida kõigepealt abipaketi raames Euroopalt raha ja seejärel lüüa ise lauale vähemalt nelja ja poole miljardi euro suurune rahapakk ainuüksi garantiiks kahenädalase grandioosse suurürituse eest, mille kulud Ateena 2004. aasta olümpiamängude näite varal, võivad vabalt mitmekordistuda.

Kreeka õudusunenägu arvesse võttes on Itaalia äraütlemine võimalikust 2020. aasta Rooma suveolümpiamängude korraldamisest nähtavasti siiski ainuõige valik, sest nagu teada, siis praeguseks on kreeklased oma muinasjutuga default’i jõudnud. Ei ole mingi saladus, et kõigi muude müstiliste ja arusaamatute väljaminekute kõrval on ateenlaste niigi nigelasse eelarvesse korraliku neljaprotsendilise augu kõrvetanud ka kirgi kütnud olümpiatuli. Paraku aga ei ole Hellase poegadel jalgpalli Euroopa meistriks tuleku järel suure kära ja veelgi kolossaalsemate kuludega rajatud olümpiaehitistega kaheksa aastat hiljem enam midagi peale hakata.

Kuigi tabalukkude ja metallkettidega suletud, on tühjaksvarastatud ja üha enam lagunevad kuulsuse varemed pärandatud hulkuvatele koertele või jäetud kodutute tallermaaks, sest nii-öelda „bella figura“ edaspidiseks haldamiseks on kreeklaste näpud juba pikemat aega põhjas olnud ja katsed neid kuidagigi korras hoida või kellelegi maha müüa on ebaõnnestunud.

Kuid Kreeka ei ole ainukene halb eksemplar minevikust. Rahanduslikus mõttes negatiivset olümpiaajalugu kirjutati ka 1976. aastal Montrealis. Tookord jäi õhku rippuma 25 miljardi dollariline võlg, mis sai täielikult kustutatud enam-vähem selleks ajaks, kui Pekingi olümpiamängude tuli süttis. See on siis üle kolmekümne aasta hiljem.

Ka Itaalia enda puhul ei pea näidete leidmiseks väga kaugele ajas tagasi vaatama. Piisab kui mainida 1990. aasta jalgpalli MM’i. Hoolimata üldlevinud jalgpallihullusest seisavad mõnedki staadionid täna tühjalt ja lihtsalt lagunevad.   

Kuigi paljude itaallaste jaoks on Rooma, kuid eelkõige siiski Itaalia, kandidatuuri viimase hetke mahavõtmine 2020. aasta suveolümpiamängude võimalike korraldajate nimekirjast niisama kurb kui masendav, siis enamus neist saab aru, et niikuinii tulevad tulevikus uued võimalused, kuid praegu ei ole midagi parata - rasketel aegadel tuleb valitsusel valusaid otsuseid vastu võtta. Paraku aga leidub ka neid, kelle meelest peaminister Monti „ei“, lisaks käestlastud võimalusele tähistada ja meenutada 60 aastat tagasi Roomas toimunud suurejoonelisi suveolümpiamänge, tähendab ka tulevikule mittepanustamist ja iseendasse mitteuskumist.  

Koalitsiooni kaheks vihaseks leeriks jaganud „ei“ otsuse kritiseerijad on avaldanud ka juba arvamust, et kergekäeliselt antud loobumisvõit eeldatavalt nõrgematele kandidaatidele toob kaasa usaldamatuse kasvu kogu Itaalia poliitika vastu, kuigi samas peaks olema selge, et vastutustundlik „ei“ pillavale ja priiskavale eluviisile just usaldust suurendab.

Antud küsimuses valitsusega ühes paadis istuv opositsioonipartei La Lega juht Umberto Bossi on viidates viimasel ajal Itaaliat tabanud lumeuputusele ja suutmatusega sellega toime tulla, teinud ettepaneku, et käesoleval ajal oleks mõistlik Roomale hoopis taliolümpiamängude korraldamine anda, sest muuga nad niikuinii hakkama ei saa.     

Teatud määral võiks isegi nõustuda Itaalia eelmise peaministri Silvio Berlusconi tõdemusega, et rahval on lisaks leivale ja pangandusele ka tsirkust vaja, kuid karta on, et käsiloleva kriisi valguses mõjuks Circo Massimo korraldamine olümpiamängude näol Roomas kogu Itaaliale saatusliku ja ühtlasi ka viimase üledoosina narkomaanile.

Lisaks majandusele vaevab Itaaliat ka identiteedikriis. Kui 52 aastat tagasi süttis Roomas olümpiatuli sajand varem sündinud rahva üle kinnitamaks nende uhkust ja sihikindlust uue riigi rajamise üle peale kaotatud Teist Maailmasõda ning näitamaks maailmale igavest linna, mille märksõnadeks olid La Dolce Vita, Trevi purskkaev ja Anita Ekberg, siis nüüdseks on õhku visatud küsimus, et mida oleks Itaalial täna tähistada?