Lugeja: ise koolis kedagi ei kiusanud, aga siiani süda valutab, et kaasa naersin

Kahjuks tundub, et koolikiusamisega võitlemine on tuuleveskitega võitlemine. Õpetajatel pole enam ammu piisavalt autoriteeti, et teatud õpilaste tegemistesse sekkuda ja olgem ausad: eks koolide juhatused on üldiselt kursis, et pea kõikides klassides esineb kiusamist, ent seda ei peeta nii tõsiseks probleemiks. Rääkigu meedia, mis räägib.

Isiklikult pääsesin sellest põhikooliaegsest kiusamisest, sest kuulusin klassi hierarhias n-ö keskklassi - ei kiusanud, ent naersin ka kui "kõvemad vennad" kellegi koti aknast alla viskasid. Ja ütlen kohe päris ausalt: üht tüüpi ikka hävitati nii vaimselt kui füüsiliselt igapäevaselt ja kuigi mina isiklikult kunagi midagi ei algatanud, siis selle kaasa irvitamise ja kiitmise pärast on siiani süda valus.

Olen nüüd ise lapse isa ja ei suuda ette kujutada, miks peaks lihtsalt igapäevaselt inimest alandama. Eks enda näitel võibki öelda, et üldiselt sellest kasvatakse välja. Hormoonid inimeste sees selles vanuses ju paratamatult möllavad ja ikka tehakse idiootsusi.

Teatud nöökimistest ja rumalustest ei pääse ja nendega peavad põhikooli lapsed lihtsalt hakkama saama ja ise tugevad olema, ent ekstreemsetel juhtudel peab eelkõige vanem märakama, et lapsega on midagi viltu.

Igapäevane isiksuse hävitamine ei ole normaalne ja sel juhul tuleb leida lahendus, enne kui siin ka koolitulistamine aset leiab. Kasvõi siis lasta lapsel kooli vahetada. Võib ju esmalt muidugi üritada õpetajatega ja juhatusega rääkida, ent üldiselt ei võeta Eestis siiski seda teemat koolide poolt nii tõsiselt, rääkigu need pedagoogid meedias, mida tahes - ei anna nemad siin endast viimast, et tõesti asju parandada. Kui jõhkardi vanemad juhtuvad veel mõjukad inimesed ka olema, siis pole lootustki, et kool jätaks silma kinni pigistamata.