Lugeja: iganenud arusaam "heast töötajast" pärsib mitmekülgse inimese edu tööturul
Minu stressitaluvust on testitud kõige karmimal moel, minu logistika, arvutamisoskus, reaktsioonikiirus ja kohanemisvõime on tipptasemel. See ei peaks olema kaheldav. Olen psühholoog, arst, koristaja, kokk ja mis iganes seal nimekirjas veel on, et olla naine ja ema.
Nende laste kõrvalt olen ma suutnud luua nullist mitu firmat, koos kõige sinna alla kuuluvaga: kõrgem matemaatika, personalitöö, organiseerimine. Ükski neist ei ole tänaseni pankrotistunud ega suletud. Ka hetkel töötan ma müügijuhina, tegelen reklaami, personali, logistika, kauba hankimise ning töötajateni toimetamisega. Suhtlen tihedalt klientidega, sõlmin kokkuleppeid ja allkirjastan lepinguid.
Ma ei saa aru, millised prioriteedid on tänapäeva tööpakkujal. Kui sul on 4 last, oled sa maha kantud, sest ilmselgelt pole sa suutnud enda aju töös hoida, ja oled olnud terve aja hõivatud mähkmete, luttide ja vankritega. Pole mõtet rääkida sellest "loogilisest" järeldusest, et enamuse ajast istud sa oma haigete lastega kodus ja töötegemisest ei tule niikuinii midagi välja.
Vale! Ma olen töötanud 2 aastat samal ametikohal ja olen selle aja jooksul olnud haiguslehel kokku 2 nädalat! Seda, mida kõike need 4 last on õpetanud mind tegema ja milliseid minu iseloomujooni nad on pikki aastaid testinud ja proovile pannud, ei arvesta keegi.
Minu CV-s on mitmeid erinevaid töökohti. Olen olnud sekretär, kokk, kasvataja, korteriühistu esinaine, osanik metalliga tegelevas firmas ning omanud laste päevahoidu. Hetkel töötan kinnisvarahalduses. Kui küsitakse, et miks nii palju erinevaid valdkondi, siis tundub, nagu see oleks imelik. Mis ma siis vastan? Kas valetan, et kolisin mitu korda ja nüüd olen leidnud oma tõelise elukoha, või ütlen ausalt, et mulle meeldivadki erinevad väljakutsed?
Kui ma tunnen, et mõnel erialal ei ole mulle enam midagi anda, ning minul endal hakkab aju kängu jääma, sest midagi harivat pole enam ammutada, siis ma liigun edasi. Ma tahan anda oma värskeid ideid, ammutada uut informatsiooni ning rakendada igas võimalikus kohas oma teadmisi, et arendada seda kohta, kuhu ma olen püsima jäänud.
Ma arvan, et töötajal, kes töötab ühel kohal 20 aastat, ei ole tõesti enam midagi anda. Ta töötab kindlalt, turvaliselt ja monotoonselt. Tal on mugavustsoon, mis ei sunni teda enam mõtlema kasvamise, arendamise ja arenemise peale. See ongi kängumise tsoon. Inimene, kes liigub kui robot, ei anna tööandjale enam muud, peale teadmise, et tal on olemas inimene, kes oskab.
Tegelikult ma ju tahangi töötada paljudes erinevates valdkondades ja rakendada kõiki oma kogutud teadmisi ja oskusi igas järgnevas töökohas. Miks keegi sellest lugu ei pea? Miks on see taunitav, et ma reaalselt oskangi raamatupidamist, reklaami, personalijuhtimist, tootearendust, oskan osta ja müüa, kaubelda ja näidelda? Ma olengi nii mitmekülgne.
Iga tööandja ju otsibki tegelikult seda multitalenti, kuid kui ta viimasega vastastikku istub, siis ta hakkab kartma ― ta kardab, et see ei ole võimalik, et inimene nii palju oskab, ja see takistab tal andmast võimalust. Minu loogika ütleb, et kui ma olen töötanud igal erialal 2-3 aastat, siis mind ei ole ei vallandatud ega koondatud, ma olen ise lahkunud. Anna mulle võimalus ja vaata üle oma prioriteedid, keda ja mida sa reaalselt otsid ja milliseid töötajaid on sinu firma väärt!
Iganenud arusaamad heast töötajast ei lase nii paljudel edasi liikuda ja paljudel firmadel tänapäeva mitmekülgsetest inimestest jõudsalt kasu lõigata. Neid inimesi on nii palju, kes ei julge teile öelda, et neil on palju anda, kuid nad tahavad olla pidevas liikumises. Maailm on muutunud!
