Lugeja: hirm paksuks minna ja jääda naerualuseks on mind saatnud aastaid
Olen ise hetkel 33aastane naisterahvas, kes on pool oma elust võidelnud erinevate söömishäirete ja dieetidega. Lapsepõlves olin suurem laps, tugeva kondiga ja hea isuga. Limpsi ja krõpsu ma ei söönud, küll aga vintsutasin rõõmuga maapiima ja kodus tehtud kooke või pirukaid. Liikumist oli küll piisavalt ja meie peres olid kindlad söögiajad, aga siiski olin kooli minnes teistest lastest (eriti tüdrukutest) tunduvalt pikem ja suurem. Kuna olin selline paras memmekas, siis narriti mind palju ja ega ma enda eest väga ei seisnud ka.
Ei hakka siin nüüd oma elugu lahti harutama, aga keskkooli alguses olin juba tugevalt anorektiline ja kindlasti on suur roll minu lapsepõlves ja kogetul. Just hirm taas paksuks minna ja jääda teiste naerualuseks on mind elus saatnud aastaid ja külvanud põldu aina süvenevale söömishäirele. Viimase paari aastaga olen saavutanud aga tasakaalu, olen normaalkaalus ja rõõmus naine, kellel on väike poeg ja armastav abikaasa. Aga minu teekond ei ole kerge olnud.
Tahan öelda seda, et laste õige ja täisväärtuslik toitumine on väga oluline. Veel olulisem on aga see, et lastega tuleb tegeleda ja neisse eneseusku süstida. Ka teistest suurem ja tüsedam laps võib olla vägagi aktiivne ja seltskondlik, kui ta ennast oma kehas hästi tunneb! Eesmärk ei pea olema olla alati sale ja sihvakas, vaid terve ja elurõõmus inimene! Väga palju antakse meile kaasa geenidega, mõni ongi suurem ja veidi tüsedam, teine jälle nagu silguniisk.
Just rahulolu ja teadlikkus kuidas õigesti süüa, et olla terve ja positiivne inimene, on minu arvates suurimad väärtused, mida lapsevanem saab oma lapsele edasi anda!
