Lugeja haridusest: viimane minister ongi tõsine, sest oskab realistlikult hinnata hariduspõllu hirmuäratavalt suureks kasvanud umbrohtunud osa
Lauri Leesi kirjutas arvamusartikli, mille ajendiks oli haridusministri intervjuu viimases Õpetajate Lehes. Lauri Leesi sõnul on meie uus haridusminister emotsioonitu. Delfi lugejal on pisut teistsugune arvamus.
On kaks tegevusvaldkonda, kuhu alluvussuhted ja konservatiivsus ning kindel kord on sisse kirjutatud - need on kool ja sõjavägi. Liiga emotsionaalsed ja tuisupäised isiksused nendesse süsteemidesse ei sobi. Sõdur ei tohi eirata otsese ülemuse korraldust ning koolipoiss ei tohi õpetaja tööd vastuhaukumisega segada. Mõlemal juhul peab vastuhakkaja arvestama karistusega.
Kas haridusminister peab naljatama ja naeru lagistama? Palun öelge mille puhul? Selle puhul, et meil on meeletu hulk tühikargajaid haridusametnikke? Meil pole ainsatki inimest, keda võiks austusega tituleerida koolinõunikuks, sest sellist ametinimetust enam ei eksisteerigi.
Meil pole eestikeelsele kooliharidusele üleminekust enam juttugi tehtud. Koole on miniriigi jaoks kohutavalt palju, nende ülalpidamiseks ei jätku vahendeid. Korralikku õpetajakoolitust üldse enam ei anta ja kooli satuvad juhuslikud ning alamotiveeritud isikud. Gümnaasium pole enam ammu kõrgema järgu õppeasutus ning valdav osa abiturientidest ei suuda isegi defineerida, veel vähem avada selle õppeasutuse sisulist tähendustki. Gümnaasiumid ja nüüd juba üha enam ka kõrgkoolid on kujunenud rõõmsa lapsepõlve pikendamise paikadeks, kus nii vähesed tõelised õpetajad kui ka samasse kategooriasse kuuluvad õppejõud on degradeeritud klienditeenindajateks ning nad saavad palka, mis on viiendik Saksamaa õpetajaabi (tehniline töötaja!) palgamäärast. Võiksin jätkata lõputult.
Minister Maris Lauri on üks inimene EV haridusministrite tohutu pikas jorus, kellest on võimalik mäletada paari ja ehk samapaljusid ka tsiteerida! Võibolla, et viimane minister sellepärast ongi tõsine, et oskab realistlikult hinnata hariduspõldu ning näha kui hirmuäratavalt suureks on kasvanud selle umbrohtunud osa? Kasvõi üldise kasvatuspoliitika alal, kus vanemate vastutus on viidud nullini ja iga tatise ninaga laps tohib solvata ka soliidses eas õpetajat, rünnata teda verbaalselt ja füüsiliselt ja seda juba alumises kooliastmes.
