Enne mind läks rajale kaks väikelast (kes veel ei rääkinudki). Nende vanemad lükkasid nad rõõmsalt mäest alla. Ootasin natuke ja läksin ka. 

Hoog sai sisse ja suu-silmad olid lund täis, keerlesin rajal ja mingi hetk käis meeletu pauk, kui silmad taas lahti sain, oli äkitselt mu kätel väike laps, kes vaatas mind suurte silmadega. 

Ma ei saanud mitte midagi aru, mis juhtus. 

Sõit läks edasi ja raja lõpus ei teadnud, kellele laps edastada. Kuskilt ilmus ka täiskasvanu, kes lapsega edasi jalutas, aga ühtegi küsimust ei esitanud, et kuidas laps minu kätte sattus. 

Ega ma sel hetkel oleks osanud vastatagi. 

Kõike nägid pealt mu sõbrad, kes sillal parasjagu vaatasid. 

Lapsel oli hoog seisma jäänud ja ta marssis raja ääres, kuni saabusin mina, sõitsin talle selg ees suure hooga otsa, misjärel lapsuke õhus täis-salto tegi ja mu kätele maandus...

Jumal tänatud, et nii läks.