Lugeja: hakkasin 13-aastasena regulaarselt jooma, nüüd pole veel isegi 30, aga tunnen, et elu on läbi
Tina panema hakkasin suht-koht noorena, 13-aastasena sai esmaskordselt suurema või väiksema regulaarsusega jooma hakatud. Sellega ei olnud nii, ja ei ole vast kellegagi, et oli illikuku pojake ja ühel hetkel sopajoodik valmis. Kõik areneb ikka tasahilju.
Alati võib ka väita, et minusugused on olude ja võimuloleva valitsuse ohvrid, aga samas on ikka väga palju igaühe enda teha. Küsimus on valikutes.
Noorena sai suisa spordiga tegeletud, aga paraku juhtus nii, et sattusin ala peale, mis mulle väga ei meeldinud ja käisin trennis rohkem perekondliku surve tõttu, sest mittesportlased olid meie peres mökud.
Ühel sügisel ma lihtsalt ei läinud trenni. Proovisin muid huvialasid ka, aga kuskil nagu ei haakunud ning lisaks oli kohe selge, et üksikvanema laps lihtsalt ei saa endale lubada paljusid hobisid.
Samas elas lähedal klassivend, kes niisama hängis ja ma hakkasin ka temaga hängima. Alguses korra-kaks nädalas, siis juba iga päev. Ega me muud teinud, kui töllisime majade vahel, tegime trepikodades ja nurgatagustes suitsu, käisime mööda poode ja nii edasi. Alkohol tuli mängu hiljem.
Alguses oli see rohkem julguseprooviks parmu kaudu ostetud õllepudel või siis kodust varastatud magusa napsu pudelipõhi. Ega me end seal tänaval purju joonud, lihtsalt proovisime ja tundsime end suurte ja kõvade tüüpidena.
Suvel meie seltskond laienes ja hargnes. Sattusin endast paar aastat vanemate tüüpide seltskonda, kes olid samasugused geto-luuserid, nagu ma isegi, ainult et nemad panid alksi juba süsteemsemalt ja sealt sain ka oma esimesed tõsisemad kogemused. Alguses olin natuke purjus ja pärast rohkem purjus.
Emale alguses vahele ei jäänud. Ta harjus tasapisi, et suveõhtud venisid õues pikemaks, hiilisin vaikselt oma tuppa ja magasin rahulikult lahtise akna all, et lehka tuppa ei jääks.
No ja siis ükskord suve lõpus läks esmakordselt käest ära. Magasin kuskil puu all, ropsisin end ja ümbritsevat maailma täis ning lõpuks saabusin varahommikul koju. Järgnes, mis järgnema pidi: etteheitvad loengud, lubadused viia mind haiglasse ravile, keelud suhelda pahade poistega ja nii edasi ja nii tagasi.
Oli küll häbi ja vastik, aga siis hammustasin läbi, et tegelikult ju midagi ei juhtunud. Emal oli iseendagagi liiga palju muresid, et minu omadega pidevalt süvitsi tegeleda. Natukene tuppa sittunud kutsika pilkusid minu poolt ja repressioone ei järgnenud. Edaspidi oli juba kergem.
Ikka juhtus, et sai end kuskil natuke täis joodud ja kodus võttis vastu etteheitev ema, kes luges pikalt moraali. Selle jutuga harjus ära, tuli lihtsalt välja kannatada. Mõnikord ei jõudnud öösel üldse koju, mõnikord ropsisin oma magamistoa aknast magu tühjaks.
Koolis oli suht okei. Koduste tööde tegemise olin maha jätnud, aga kuidagi õnnestus ikka klassist klassi lohiseda. Isegi gümnaasiumisse sain mingi imega sisse.
Hakkasime klassivendadega koolipidudel ja väljasõitudel väikestviisi napsitama, kuni lõppeks oligi selliste ürituste sihiks ja eesmärgiks enese võimalikult kiire täisjoomine. Eks sai igasugu nalja. Kord loopisime ühe sauna kartulisalatit täis, kord viisime maani täis kaaslase madratsiga vihma kätte magama. Mõnikord tuli vähem kogenud ja pilditu klassivend koduukse taha lohistada, uksekella lasta ja ära joosta.
Kui tekkisid esimesed autod istumise alla, siis sai mööda linna kruiisitud, kõik piisavas joobes. Tinapanemisest saigi vaba aja põhiline sisustusvahend. Ega muu eriti huvi ei pakkunudki, peale tüdrukute loomulikult.
Koolis eriti ei käinud, aga midagi pealuus veel oli, nii et sain isegi lõpudiplomi kenasti kätte ja isegi ülikooli sisse. Ülikoolis sai alguses natuke korralikku joont aetud - käisin loengutes ja proovisin isegi kodutöid teha, mis osutus vastikult keeruliseks ja tüütuks, ammuunustatud tegevuseks.
Õnneks tutvusin ülikoolis uute vahvate inimestega, kellega oli hea pärast pingelist koolipäeva ühikas või kuskil paar õlut juua. Pärast paari õlut tuli meelde üks lähedalasunud salaviinapunkt ja siis see läks jälle...
Loengusse sai mõnikord jõutud, aga koduseid töid ja eksameid enam ei teinud. Akadeemiline elu oli lõbus ja pingeline, koduski sai räägitud erinevatest vahvatest üritustest ja organisatsioonidest. Ema oli uhke oma aktiivse poja üle, aga tegelikult panin ma lihtsalt tina.
Tulemus oli lihte ja etteaimatav: sain ülikoolist saabast. Et oma eksistentsi õigustada, tuli leida mingi töö, sest kodust ei olnud rahalist toetust oodata.
Päris elu on hoopis raskem ja sirgjooneliselt julmem kui noor naga võiks seda arvata. Tuppa sittunud kutsika pilgud ei loe, kui sa oled midagi tegemata jätnud, või ei too omanikule raha sisse. Ei saaks öelda, et ilma tööharjumuse ja -kogemuseta ning korraliku hariduseta noore inimese elu just lihte oleks.
Olin kogu eelneva lõbusa eluga teinud kõik võimaliku, et mu iseseisva elu algus oleks võimalikult keeruline. Isegi ehitusele ei saanud ma tööle, sest ma ei osanud mitte midagi teha.
Võtame siis kokku selle, kuhu ma olen omadega välja jõudnud ja mida
saavutanud. Haridust nagu polekski, ei akadeemilist ega erialast. Mul on keskpärane ja rutiinne töö, mille eest saan vaevu keskmist palka. Ei ole just see, millest tiinekana unistatakse.
Mitte et mul ei oleks mitu korda olnud võimalust karjääri teha, lihtsalt mu oskused ja teadmised ei olnud piisavad - ma ei ole piisavalt võimekas. Samas on paljud mu koolikaaslased teaduslike kraadidega, annavad ise loenguid, on nii Eestis kui maailmas äris palju saavutanud ja kõrgele lennanud. Ma ei saa öelda, et mul ei olnud võimalusi samaks, ma lihtsalt jõin need maha.
Need sõbrad, kellega ma pidutsesin, on oluliselt teistsuguse elusaatusega. Ükski neist kõvadest nooreaja möllumeestest ei ole elus sittagi saavutanud. Igaüks nokitseb vaikselt, kes on töötu ja kellel mingi McJob. Mitmel on pidutsemise tõttu juba tervisega ühel pool. Vaevalt kolmekümnesena pidevalt arsti vahet käia ja tablette krõbistada ei ole lõbus.
Meie, kes me ruulisime pidudel ja möllasime sajaga, olime kõikide pidude hinged ja kelle ees kogu elu oli põlvini, me oleme nüüd hallid keskpärasused, kes proovivad end kuidagi läbi halli argipäeva venitada. Me ei ole mingid keskealised ätid, aga elu eredamate saavutustega on juba suuresti ühel pool.
Isegi juua ei taha enam eriti, ei paku enam pinget. Kõik on nähtud-tehtud-joodud, ka suur osa maksast on omadega läbi ja seetõttu on pohmakad rämedad. Mõni loomulikult joob edasi, aga see ei ole enam lõbus tipsutamine, see on sopaalkoholism.
Mul on tõsised keskendumisraskused. Ma ei võta töö juures kunagi ette ühtegi pikemat iseseisvat projekti, kuna ma ei saa nendega kunagi hakkama. Mul on tugevad meeleoluhäired, depressiooni- ja agressiivsushood. Mul on raskusi lähisuhete loomisel. Esimest korda seksisin kaine peaga umbes 27-aastaselt ja mul on olnud vaid üks püsisuhe, mille sisuks ei olnud üheskoos tinapanek.
Kui lugeda varajase alkoholitarbimise ohtudest meditsiiniartikleid, siis just need ongi võimalikud varajase alkoholitarbimise tulemused. Mul on need kõik - palju õnne mulle argipäevaks!
Kokkuvõtteks: noores eas on pidutsemine ja möllamine nagu homset ei tuleks vahva küll, aga vastupidiselt paljude tiinekate arvamusele tuleb ka pärast tulist noorust edasi elada. Kui sa noores eas oled oma tervise ära rikkunud ja ohtralt sildu põletanud, siis ei oota sind ees just roosiaed. Nii et praktiku soovitus on lihtne: oodake alkoholitarbimise alustamisega nii kaua kui võimalik ning säilitage mõõdukus.
