Kui jõudude vahekord aja jooksul muutub, või üks pool arvab, et on muutunud, siis tekib tal soov sõlmitud lepingud üle vaadata ja neid enda kasuks muuta.

Kui teine pool ei ole sellega nõus, siis tuleb tal tõestada, et jõudude vahekord ei ole muutunud, ning see tõestus võib tähendada ka sõda. Heaks näiteks on Kuuba kriis aastal 1962, kui Nõukogude Liit hakkas Kuubale tuumarakette paigutama. 22. oktoobril 1962 tegi USA president J.F. Kennedy avalduse, milles informeeris USA-d ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA sisuliselt ütles, et siin on nüüd see punane joon, kust me ei luba üle astuda ning oleme valmis alustama sõda.

Kuuba lähedal blokeerisid USA sõjalaevad jõuga Nõukogude Liidu Kuubale suunduvaid laevu. Kokkulepped saavutati, tuumaraketid viidi Kuubalt ära.

Täna on Venemaa seisus, kus ta arvab, et jõudude vahekord on aastate jooksul muutunud tema kasuks – ta ei ole enam nõus sõlmitud lepingutega ja soovib nende ümbervaatamist. Kui Euroopa tuli "kosima endale pruudiks" Ukrainat, siis Venemaa sisuliselt ütles: teie tulete ta juurde meelitustega, aga minul on suuremad rusikad ja mina võtan ta jõuga – et teil on küll väga kena pintsak seljas, aga nendel kätel seal käistes puuduvad musklid ja teie südames puudub julgus oma "pruudi" eest seista.

Venemaa võttis selle tõestuseks Krimmi nagu muuseas ära, näidates sellega oma võimekust ja jõudu. Euroopa maigutas selle peale vaid suud, tõestades oma tegelikku jõuetust. Ometi oleks võinud Euroopa (ja NATO) tegutseda umbes nii nagu USA 1962. aastal – sulgeda sõjalise jõuga Bosporuse väin kõigile Venemaa laevadele, kuniks rohelised mehikesed ei ole Krimmist kadunud.

Edasi tõi Venemaa Ukraina idapiirile 45-tuhandelise armee, kiirusega, mis võttis NATO kindralitel suu lahti. Arvestades Euroopa väidetavat tugevust, oleks Euroopa pidanud sama ajaga Ukraina läänepiirile viima vähemalt 200-tuhandelise armee, et tõestada oma jõudu ja võimekust ning anda signaal, et endised lepingud kehtivad. Tõestati aga seda, et ollakse jutuklubi, kes tahab küll maailma jaoks seadusi teha, aga kellel puudub selleks siin maailmas kehtiv maksevahend: jõud. Euroopa on küll rikas ja endast heal arvamusel, aga mugav, lodev ja arg.

Oleks tore, kui Euroopa oleks nii tark, et suudaks ainult majandussanktsioonidega panna Venemaa tunnistama jõujoonte kehtivust, aga kes usub näiteks Krimmi tagasiandmist nende survel? Või milliseid sanktsioone on veel varuks, kui Venemaa otsustab Balti riigid okupeerida?

Arvestades seda, kui kiiresti jõudsid Vene tankid Ukraina piirilt Donetskisse, on Eesti okupeerimine mõne päeva küsimus. Ja kes NATO riikidest ja kuidas hakkaks siis Eesti pärast vabastuslahinguid pidama? Venemaal võib täna olla väga tõsiselt päevakorras küsimus, et mida see Eesti seal nii väga hüppab oma Euroopa Liidu ja NATO liikmelisusega. Ei kaitsnud garantiid Ukrainat, ei kaitse nad ka Eestit. Ainus, mis lääneriikide poolt tehtaks, oleks see, et sõnades Eesti okupeerimisega kunagi ei nõustuta.

Nii peaksime ka endilt küsima, et kas meil Eestis on endil jõudu, tahet ja oskust olla Venemaale sõjaliselt nii valus vastane nagu näiteks Šveits või Iisrael endi võimalikele ründajatele, et võimalikke kaotusi arvestades ei tasu Venemaal Eestit sõjaliselt ründama hakata? Mina seda täna kahjuks ei usu.

Nii kaua, kuni praegune jõudude vahekord ei ole Venemaa ja Euroopa (NATO) vahel mõlemale poolele arusaadavalt ära testitud ega sellest vajalikke järeldusi ega muutusi tehtud, jätkub ebamäärane olukord, kus ühtki Venemaaga sõlmitud lepingut ei saa tõsiselt võtta, sest Venemaa võib iga kell nende täitmisest loobuda.