Nimelt kirjeldas ta oma hiljutises Äripäeva artiklis, kuidas konverentsil Äriplaan 2015 tajus ta, et Eesti ettevõtja on jäänud mugavustsooni ja kurdab nüüd, et riik ei toeta ettevõtjaid piisavalt.

Arvan sama. Ettevõtjad on harjunud sellega, mis neil on. Nüüd tahaks seda kõike mugavalt elu lõpuni säilitada. Vahendeid valimata. Loomulikult on lihtne riigilt igasuguseid asju eeldada ja nõuda. Ettevõtja hääl on Eestis selgelt ja kõvasti kuulda. Palgatöölistel kui ühiskonnagrupil oma konverentsi polegi.

Tallinna Ettevõtluspäeval ei jäänud mul sugugi muljet, et ettevõtjal Eestis väga halb oleks või et ettevõtlus Eestis võimalik poleks.

Ma ei tea täpselt, millised inimesed olid saalis. Ma tean vaid, et need inimesed olid huvitatud ettevõtlusest või juba selles tegevad. Terve päeva jooksul ei kuulnud ma ühtegi nurinat. Nägin säravaid silmi ja sain inspiratsiooni. Mul tekkis tunne, et selliste inimestega, nagu meil Eestis on, võib luurele minna küll!

Võib-olla tasuks vanadel ettevõtjatel aru saada, et mugavustsoon on alati ajutine. Ka Vanas Euroopas hakkab mugavustsoonis peesitamine kurjalt kätte maksma. Ehk polegi nii hull, kui peame jääma valvsaks? Paigalseis on ju tagasiminek.

Ma ei tea, kui palju tuleb Tallinna Ettevõtluspäevalt uusi ettevõtjaid, kuid usun, et potentsiaali on. Omalt poolt ütleksin vaid, et ei tasu iial liigselt nõuandeid kuulata. Ettevõtlus eeldab küll läbimõeldust, kuid tegutsemine on see, millest tõeline ettevõtlus alguse saab. Mõelge oma peaga ja tegutsege!

Ei ole üht ja ainuõiget teed. Nagu öeldakse: kogemus on kamm, mille elu kingib kiilaks jäänud inimesele. Usk ja lootus, et kõik on võimalik ja elu läheb paremaks, on inimloomuse alus – ellujäämise ja ettevõtluse alus.