Lugeja: et kriisist välja saada, peame koos liikuma!
See ei kehti ainult jalgpalli kohta, ühiskonna arengu eelduseks on samuti enamuse selle liikmete pühendumus ühiste eesmärkide täitmisele. Meie parteid on aga suutnud tekitada olukorra, kus suur osa elanikkonnast ei näe mingit perspektiivi ega väljapääsu. Parteide huvid on seatud kõrgemale ühiskonna huvidest. Reformierakonna „targal“juhtimisel oleme buumi ajal õhutanud inflatsiooni ja puhunud mullimajandust, languse ajal kärpisime tugevasti, et jahtumine ikka korralik saaks, kui Soome, Rootsi enda majandusi ergutasid, siis vedas see ka meid ekspordi toel augu põhjast ülespoole. Meie juhtidelt olid sel ajal küll kõik juhtimiskangid ja hoovad ära võetud aga suud olid kõigil peas ja kiidulaul kestis kogu selle aja, mil naabrid meid hullemast päästsid.
Kuhu me siis tänaseks jõudnud oleme? Toimub kiire ääremaastumine, tublisti on vähenenud kõikide maakondade ja linnade inimeste arv v.a. Tallinn ja Harjumaa ning Tartu. Ainult urbaniseerumisega seda põhjendada ei saa, sest ääremaastumine on olnud väga kiire ja meie maakonnalinnadest lahkutakse ka Soome, Norra maapiirkondadesse. Tekkinud on struktuurne tööpuudus, sest igast äärealade lihtsa töö tegijast ei saa pealinnas programmeerijat. Ettevõtlus koondub Tallinnasse ja Harjumaale, juba üle 62 % riigi SKP-st toodetakse seal. Üle Eesti töökohad kaovad, nooremaealised otsivad tööd välismaalt, vanemaealised on ummistanud töövõimetuspensionäride ja eelpensionile siirdujate nimekirjad. Sots süsteem ei pea sellist pensionäride arvu suurenemist vastu. Süvenenud on disproportsioon maksumaksjate arvu ja maksuraha tarbijate arvu vahel.
Oleks aeg olukorda analüüsida. Meie valitsuserakondade ideoloogia on selline, et kuna raha on kogu aeg vähe ja kõigile nagunii ei jätku, siis tuleb see suunata kõige rikkamatele, sest nemad teavad, mida sellega teha. Vaeseid on palju ja nad on lollid ning lollidelt tulebki raha ära võtta. Mõtlesid, et kõige targem on seda teha tulumaksu alandamistega ning samal ajal tulumaksuvaba palga osa hoidmisega hästi madalal (144 eurot), sest kõrgepalgalised võidavad sellest kõige rohkem . Nende plaan töötab hästi, äärealade mikro- ja väikeettevõtlus seetõttu lõpetab, töökohad kaovad, välisettevõtted ei saa samal põhjusel Harjumaalt kaugemale tulla, sest kaugemal kulud suurenevad kuid nende kulude kompenseerimiseks vähem palka maksta ei saa, sest siis jääb inimene nälga ja toimubki see, millest eelpool juttu oli. Kas oleks saanud ka kuidagi teisiti? Kõik inimesed ei ole ühesugused, kõigil ei ole ambitsioone rikkaks saada, kõigile ei ole omane saamahimu, kõigil ei ole head tervist, et hundiühiskonnas hästi hakkama saada. Paljud oleks nõus töötama ka väiksema raha eest või osalise tööajaga, et vaid saaks elada ja töötada kodukoha lähedal, saada iseendaga hakkama ning mitte koormata sots süsteemi. Selline asi ei ole meie maksupoliitika tõttu võimalik, sest madalapalgaliste tugeva maksustamise tõttu jääb neil nii vähe raha kätte, et sellega ei ole võimalik ära elada.
Kuidas siis teistes riikides seda asja tehakse, et säiliks elu võimalikkus üle riigi, et ei visataks nõrgemaid huntide ette, et kõigil ühiskonnaliikmetel oleks mingi perspektiiv ja lootus ning säiliks usk oma riigi eesmärkide aususesse?
Soomes on tulumaksuvaba 510 eurot kuus, FIE-del on tulumaksuvaba 1000 eurot kuus, Saksamaal 667 eurot, Rootsis ei maksa alla 383 000 SEK-i aastas teenivad inimesed riiklikku 20 % -list tulumaksu jne. Samal ajal maksavad kõige suuremat tulu teenivad inimesed Rootsis kuni 61 %, Saksamaal kuni 45 %, Prantsusmaal kuni 40 %. Loomulikult ei ole meie rikkad nii rikkad kui Rootsis või Saksamaal aga rikkamate järele aitamine ei peaks olema ka meie riigijuhtide prioriteet. Esmaste eluvajadustega hakkama saamiseks kulub meil aga peaaegu sama palju raha kui Soomes, Rootsis. Seepärast ei peaks ka meie enda madalapalgalisi maksustama juba summade pealt, millega ära elada ei ole võimalik, et siis ehitada bürokraatiamehhanisme ja kulutada sots süsteemi vahendeid vajadusepõhisteks toetusskeemideks.
Jõuame selleni, et kogu reformierakonna valitsemisaja oleme liikunud vales suunas. Tööjõumaksude alandamise poliitika on iseenesest ainuõige. Neid asuti alandama ainult valest otsast. Asuti seda tegema ühiskonna lõhki ajamise teel, ühiskonna nõrgemate tugeva maksustamise arvelt, ääremaastumise ja struktuurse tööpuuduse hinnaga, osalise tööajaga töötada soovijate ja vanemaealiste tööturult välja tõrjumise hinnaga, sots süsteemi kulusid lõhki ajades. Võib ju oletada, et mõeldi umbes nii, et tulumaksu alandada on odavam ja lihtsam ka valijaid lollitada. Arvutagem natuke. Et tõsta 600 000 töötaja tulumaksuvaba palga osa 100 euro võrra on meil tarvis 600 000 x 21 x 12 = 151,2 miljonit. Et tõsta see praeguselt 144 eurolt 400 euro peale aga lausa 387 miljonit. Valitigi lihtsama vastupanu tee, sest iga protsendipunkti tulumaksu alandamine nõuab riigieelarvest vaid veidi üle 50 miljoni euro ja tagajärjeks ongi see, et oleme jõudnud ummikusse.
Nüüd on mõtlemise koht. Minu arvates on kõrvale heidetud (esialgu kallimana tundunud) tööjõumaksude alandamine tulumaksuvaba palga osa tõstmise teel lõppkokkuvõttes ühiskonnale palju odavam. Peaksime endale tunnistama, et lubatud pudrumägesid ei tule ning viie rikkama hulka jõudmise lubadus oli vaid väike vale võimule pääsemiseks. Raske loota, et võimuerakonnad endale tuhka pähe raputavad ja nüüd tunnistavad enda aastatepikkuse poliitika tupikteed. Minu isiklik nägemus on selline, et tulumaks tuleks tõsta tagasi populismi eelsele tasemele 26 % peal ning võidetud vahendid kõik suunata tulumaksuvaba palga osa tõstmisse( üldine maksukoormus ei tõuseks), otsida selleks veel lisavahendeid, mida ju ometi peaks leitama, sest võimuerakondade plaan on ju tulumaksu veelgi alandada. Usun, et kui on leitud eesmärk ja soov, missugust ühiskonda me soovime ehitada, siis leitakse ka pikapeale vahendid.
Mina isiklikult usun, et kui poliitikud ja ühiskonnateadlased jõuavad samale arusaamisele nagu Konstantin Vassiljev ja tegutsevad ühiskonna, mitte parteipoliitilistest huvidest lähtuvalt, siis muutub ühiskond sidusamaks, solidaarsemaks, elujõulisemaks, suureneb maksumaksjate hulk, väheneb koormus sots süsteemile, kaob struktuurne tööpuudus, väheneb heitunute arv, aeglustub ääremaastumine, suureneb kõige rikkamate ja edukamate panus riigi arengusse ja lõppkokkuvõttes võidavad ka nemad, sest saame tervema ühiskonnaga Eesti.
