Eesti Rahva Muuseumi söökla või restoran, mina ütleks üldse kõrts, peaks välja nägema eelkõige rahvuslik (interjöör, mööbel), pakutav menüü eestimaiselt traditsiooniline.

Anumad, millest süüakse, meie oma käsitöömeistrite toodang ja kelnerid-ettekandjad vastavalt riietatud. Ühesõnaga stiilselt harmoneeruma kogu muuseumi ekspositsiooniga, täiendama museaale ka gurmaanluse poole pealt.

Rahvuslik stiil ei tähenda tingimata üksnes puulusikaid, verivorsti, hapukapsast ja puupakkude otsas istumist, aktsepteeritav on ka kaasaegsem menüü ja sisustus, aga ta peab olema otsast lõpuni ehe ja eestimaine, toiduks kasutatavad toorained kaasa arvatud.

Kui seal hakatakse aga pakkuma mingeid safranikastmes sinimerekarpe hiina portselannõudest, söögiriistadeks kaht pulka, või suisa pappkarpi topitud burksi, oleks tegu sootuks teisest ooperist lugudega, mis karjuvas vastuolus kogu muuseumi idee ja õhustikuga.

Teiste rahvaste restorane on kõikjal niigi, rahvusvahelise köögi harrastajad võiks end realiseerida vähemalt ERMi väravatest väljaspool.