Lugeja: eluvõõras juht ei erista siirast ja andekat töötajat õelast manipulaatorist

Olen töötanud Eestis paljudes erinevates asutustes. Liiga palju juhtivaid positsioone jaotatakse välja väga ebapädevatele isikutele. Kuidas? Tutvuste kaudu. Sotsiaalsus ja suhtlemisoskus on küll kasulikud omadused, kuid kõige suuremad loojad, mõtlejad, ideede autorid ja juhid on alati olnud individualistid, kes jäävad tihti varju. Märgake neid!

Nad võivad olla teie alluvad, teie kolleegid, nad võivad teha lihttööd ja nad teevad seda hästi, kuid nad teeksid igat tööd hästi, sest nad on perfektsionistid, kellel lihtsalt ei lasta areneda, kuna nad võivad muutuda kellelegi rivaaliks. Kui ei lõppe onupojapoliitika, siis ei parane ka Eesti.

Mitte ükski juht, kes pole kunagi lihttööd teinud, ei õpi oma alluvaid tundma. Ta ei hakka kunagi mõistma neid inimsuhteid alluvate seas ning ta ei suuda eristada, kes on siiras ja kes on võlts. Otsestele ülemustele suudavad ka kõige suuremad sotsiopaadid teatraalselt moosise näoga ohvrit mängida, samal ajal kui tegelikud probleemide tekitajad võivad olla nemad ise. Nad oskavad sildistada kõige ausamaid ja andekamaid töötajaid varasteks ja saamatuteks. Kes teeb seda selleks, et enda räpastelt tegudelt tähelepanu eemale suunata, kes konkurendi eemaldamiseks, kes lihtsalt lõbu pärast.

Kui juht pole ise alluv olnud, siis ta pole omal nahal tunda saanud, mis tähendab olla tööline, kui sa teistest erined. Erinevuse all ei pea ma silmas midagi ekstreemset nagu punkari soeng või gooti kostüüm vaid väga lihtsaid omadusi nagu enesekindel kõnnak, hääletämber ja diktsioon, huvi teaduse vastu, ükskõiksus kuulujuttude ja hoolivus ümbritseva suhtes.

Erinevusega kaasneb progress, mida ei suuda tunnistada vaid kommunistlik ühiskond, kus kõik peab olema monotoone hall mass, mis ei tohi oma arvamust avaldada, nagu Põhja-Koreas või paljudes endistes Nõukogude Liidu liikmesriikides. Probleemidega tuleb tegeleda, mitte neid eirata ja teha nägu nagu kõik oleks korras. Virisemine, nagu kõnekeeles öeldakse, on vaid progressiivsete inimeste tunnus.

Ma olen erinevates Eesti töökohtades täheldanud, et kui inimesed tulevad proovipäevale, siis sobivaks töötajaks kuulutatakse alati see, kes ei oma enda arvamust, vaid teeb ilma küsimusi esitamata seda, mis talle öeldakse ja laseb end dresseerida. Niipea kui ta näitab välja teadmisi, keeleoskust, omaalgatusvõimet või enda arvamust ehk lühidalt öeldes isiksust, siis tembeldatakse ta kohe sobimatuks.

Kogu töökollektiiv jaguneb kaheks: inimesed, kes paaniliselt püüavad kolleegide ja eriti nn autoriteetidega manipuleerida ja neid enda kasuks tööle panna, levitades laimu, eesmärgiga konkurente elimineerida või lausa vältida nende tekkimist. Ja siis inimesed, kes on küll sõbralikud ja saavad kõigiga hästi läbi, kuid kellel on ümbritsevast täiesti ükskõik ning kes ei astu kunagi kellegi kaitseks välja, sest nad kardavad oma arvamust väljendada. Nad isegi enam ei vaevugi mõtlema, mis on õige, mis vale. Meenutagem Martin Luther Kingi, kes ütles, et lõpuks ei jää meile meelde mitte meie vaenlaste sõnad vaid meie sõprade vaikimine.

Juhid, kes lasevad sel kõigel juhtuda, ei tunne oma alluvaid ega hakkagi tundma, sest nad on ühe eluetapi vahele jätnud. Etapi, mil sa oled noor ja rumal. Selleks, et saada elukogenuks ja targaks peab kõigepealt olema noor ja rumal. Paljud inimesed astuvad pärast keskkooli vanemate toetusel otse ülikooli ja ülikoolist otse juhtivatele positsioonidele, ilma et nad oleks kunagi lihttööd teinud, sest lihttööd miskipärast häbenetakse. Nad ei hakkagi tundma oma alluvaid ega ka kaaskodanikke mitte. Nad jäävadki pimedaks ja neil on kõigest ükskõik.

Paljud ütlevad mulle, et asi ei ole nii hull nagu ma räägin, aga asi on veel hullem. Tuleb lihtsalt kaineks saada ja oma õiguste eest võidelda!