Lugeja: elukvaliteet halveneb märkamatult, aga kindlalt
Ma olen alati olnud see inimene, kes niisama vingumist ja alusetut halisemist ei kannata. Võib-olla on selles süüdi see, et ma olen väga vaestest oludest pärit, ma mäletan veel väga hästi, kuidas 90ndate keskel meie peres põhitoiduks oli see, mida suvilas kasvatasime - kartul, porgand, kapsas. Praekartulist ja ahjukartulist on igastahes isu täis söödud! Ja mäletan ka, et meil oli veel väga hästi, meil oli suvila, kus kasvatada, oli ka naabreid, kes laenasid raha, et Torino makarone osta... Pisut hiljem, juba omal käel elades elasin üle reisipisiku. Kahel kohal korraga töötades, iga senti kõrvale pannes, et saaks 3-4 kuud kuskil seljakotiga ringi käia. Peale India ja Aafrika slumme tundus Eesti elu üle virisemine eriliselt kohatu.
Siis aga lõpetasin hipielu ära, läksin kooli ja hakkasin vaikselt otsast karjääri tegema. Veetsin mõned semestrid ka välismaal vahetusüliõpilasena ning praegu töötan. Mul on magistrikraad ja riigitöö. Erasektoris minu valdkonnas Eestis tööd praktiliselt pole. Ma ei mõtle eriti sellele, et Saksamaal või Inglismaal saaksin ma viis-kuus korda rohkem palka. Ma olen alati olnud seda meelt, et hakkaja inimene saab Eestis ka piisavalt raha, et omada kinnisvara, süüa, reisida, osta riideid, auto jne. Aga hiljuti jäin mõtlema. Olen alati hoolsalt eelarvet pidanud, et oma kulutustel silma peal hoida ning võtsin siis mitme aasta eelarved, mida ma säilitanud olen, ette.
Vaikselt, peaaegu märkamatult on elukvaliteet langenud ning töökoormus tõusnud. Tooni on hakanud andma närutamine - kui veel viis aastat tagasi ming poodide sooduspakkumiste lehekesed ei huvitanud, siis nüüd huvitavad väga. Enam ammu ei osta ma poest seda, mille järele parajasti isutab, vaid seda, mis parajasti sooduspakkumisel on. Vähehaaval, peaaegu märkamatult olen liikunud peaaegu taimetoitlusele - liha on hakanud asendama kaunviljad. Millal ma sõin viimati mahlast ahjuliha? Pole aimugi.
Täpselt sama märkamatult on vähenenud kulutused meelelahutusele. Millal ma ostsin viimati raamatu? 10 kuud tagasi ja seda ka üksnes tänu sellele, et sain sünnipäevaks raamatupoe kinkekaardi. See oli esimene raamatuost üle mitme aasta. Millal käisin viimati teatris? Ma armastasin kunagi teatris käimist! Mitme aasta eest...
Samuti ei mäleta ma, millal ma "päris poest" riideid ostsin. 90% riideid tellin internetist. Mul ei tõuse käsi maksma Eesti poodide hindasid - miks ma peaks maksma 150€ kingade eest, kui ma saan sama firma samad kingad netist tellida 35€ eest? Ja isegi seda 35€ ostu tuleb hoolega kaaluda...
Millal käisin viimati väljas söömas? Kinos? Ei mäletagi... Igal sammul toimub sendilugemine. Milleks maksta kinopileti eest, kui filmi saab ka kodus vaadata? Milleks minna välja sööma, kui süüa saab ka ise teha? Kui vanasti, nö tudengipäevil sai külastatud kaltsukaid põhimõtte pärast (säästame loodust, oleme unikaalsed ja lahedad jne), siis nüüd on sellest saanud vajadus. Riiete hinnad on nii üle mõistuse, et lihtsalt pole muud varianti. Ja Humanasse pole enam mõtet minna muul ajal, kui soodukapäevadel, tavalistel päevadel on seegi liiga kallis - kes maksaks 15€ kasutatud riidehilbu eest?
Tunnen, et elan praegu halvemini kui tudengina, mil sai poole kohaga tööl käidud. Tunnen, et elukvaliteet halveneb vaikselt iga mööduva kuuga. Hinnad tõusevad, palgad ei tõuse. Ja see on hirmutav.
Ja kõige hullem on see, et ma tean, et ma olen paljude oma tuttavatega võrreldes üsna jõukal järjel - elan päranduseks saadud korteris, ei maksa pangalaenu, mul pole lapsi ja palk on üle 600€ kätte... Vaatan hirmuga seda, mis praegu majanduses toimub - ilmselgelt kasvab järjekordne kinnisvaramull, mille lõhkemine meid järjest suuremasse vaesusesse lükkab.
Käes on see olukord, kus ka mina ei ole enam Eesti eluga rahul. Ning kui India slummist ma saan aru, et miks ja kuidas seal see elu selline on, siis Eestist ma ei saa enam aru. Miks me elame nii?
