Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: "eliitkoolid" on vanemate, mitte laste jaoks

 (23)
Lugeja: "eliitkoolid" on vanemate, mitte laste jaoks
Foto on illustratiivneFoto: Tanel Meos

Kuigi muidu peale aabitsa saamist selgepiiriline mälestus algklassidest puudub, siis siiani on päevselgelt meeles moment sisseastumiskatsete esimeselt päevalt, mil pinginaaber oksendama hakkas.

Meenub see, et tegemist oli sõbraliku poisiga, kel viisakalt ülikond seljas ning vanemad ukse taga ootamas. Alles hiljem mõtiskledes näis võimalikuna variant, et laps oli sellise pinge alla pandud, et organism ei pidanud vastu.

Tegemist on kõnekeeli "eliitkooliga", mis lapsena mõistagi mingit rolli ei mänginud. Ainuke põhjus, miks ema otsustas mind katsetele registreerida, seisnes asjaolus, et rahaline olukord oli üksikemana kahte last kasvatava naise jaoks raske, pealegi oli vanaema "pesa" tühjaks lennanud ning tõenäoliselt oli tarvis värsket verd korralikuks inimeseks vormida. Nii nagu vanaemadel ikka. Ajalehes seisis kuulutus, et kooli sisseastumiskatsetele on veel võimalik registreerida ning sedasi ma katsetele sattusingi. Pole tänaseni kindel, kas ema või vanaema olid teadlikud, et tegemist on niinimetatud eliitkooliga ja millist tulist vaeva paljud pered näevad, et oma võsukesi sinna haridusteed alustama saata.

Katsed läksid hästi, sain kooli sisse ja käisin kõik kaksteist klassi samas koolis. Kogu kogemus kulmineerus kuldmedaliga. Võin käsi südamel öelda, et isegi kui sisseastumiskatsetel (nii esimese klassi omadel kui ka hiljem gümnaasiumis) võis mängida mingit rolli lapsevanemate staatus või rahaline seis, siis õppetöös tunnustati vaid neid, kes ise oma panuse andsid ning tulemusi näitasid.

Seotud lood:

Tean, et sain hea keskhariduse, kuid ei ole siiani kujundanud arvamust, et käisin eliitkoolis. Käisin koolis, kus olid tööl suurepärased õpetajad ning õpilasi oli igasuguseid, nii vaesemate kui rikkamate vanemate võsusid. Linnalegendina levinud väitest, et "seal koolis villaseid sokke ikka ei kanta" mina aimdust ei saanud - käisin rahulikult villaste sokkidega ning külmemal ajal viltide ja läki-läkiga koolis. Häbist maa alla ei vajunud ja olen siiani elus, seega mull, mis tekitatakse eliitkoolide ümber on seebiveest ja sogane - peamiselt paanikas lapsevanemate mõttetöö nurisünnitus, mis pahatihti kandub üle väikesele lapsele, kelle jaoks sõna "eliitkool" ei tähenda mitte midagi.

Kokkuvõttes on kogu eliitkoolinduse poleemika vaid täiskasvanute rida - õpetajad soovivad õpetada prestiižses koolis, vanemad soovivad oma lapse kooli nimega uhkustada jne. Lastel on sellest kõigest ükskõik, nemad tahavad sõpradega mängida ja aeg-ajalt midagi õppida.

Koomiline on kuulata pealtnäha täiemõistuslike inimeste jutte eliitkooli ülistamisest ning kui tubli nende laps ikka on, et sinna sisse sai. Ka mu ema naerab selliste juttude üle - mõlemad tema vaesest perest pärit lapsed lõpetasid Tartus erinevad "eliitkoolid" kullaga. Keegi ei oksendanud ja kellegagi ei pidanud tundideviisi koos õhtuti õppima. 

Lapsevanemad peaksid laste survestamiselt tuure maha tõmbama. Fakt on ja faktiks jääb see, et õppida on võimalik igal pool. Tarbetult tekitada noores inimeses tunne, et ta on kellegagi võrreldes vähem väärt, kui pole top-5 koolis käinud, on jabur ja õel.

Villastesse sokkidesse mahub tarkust sama palju kui siidisukkadesse. Null. Seega soovitan lapsevanematel rahulikumalt võtta - kui teie lapsest tuleb edukas ja innustatud õpilane, siis juhtub see temaga igas koolis. Kõvasti olulisem on kodune tugi ja lapses õpihuvi äratamine, mitte mehhaaniliselt tundide kaupa õhtuti põnni piinamine - kõik selle nimel, et töökaaslastele oma "eliitkoolis heade tulemustega õppivast" lapsest rääkida.

Lapse tervis ja heaolu on oluline, mitte teie prestiiž, lapsevanemad.