Lugeja: eile kõlanud laulud ei oma eestlaste südames mingit kohta
Minu jaoks algas Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamine samuti kogunemisega: koondusime tuttava korterisse, lülitasime sisse teleri ning asusime ETV-st vaatama "Laulvat revolutsiooni."
Korteris oli vaikus, kõik olid süvenenud ning lasid häbenemata pisaratel voolata, kui eetrisse tulid kaadrid mootorratturist, kes 1988.aasta öölaulupeol Eesti trikoloori lehvides ringi sõitis ning kaadrid eestlastest, kes tilkagi verd valamata kaitsesid 1990.aasta maikuus Toompead interrinde eest, skandeerides ühel häälel: "Vabadus! Vabadus! Vabadus!"
Filmi lõppedes tundsime end rammestatuna sellest emotsioonide tulvast, kuid siiski kergete ja õnnelikena. Arutlesime, kuidas ka meie, kes me antud sündmuste ajal olime veel sündimata või alles oma esimestes eluaastates, tunnetame eestlaste kollektiivset mälu ja valu. Kuidas me oleme uhked kõigi nende inimeste üle, kes osalesid Balti ketis, kes lasid oma hääled valla ning laulsid vabaduse eest, mitte ei valanud selle nimel verd. Uhked kõigi üle, kes kandsid südames lootust, mille vilju saame meie, laulva revolutsiooni lapsed, täna nautida.
Edasi seadsime sammud "Vabaduse laulule", et niigi kõrgendatud emotsioonidele veel viimanegi punkt panna ning loodetavasti, meenutades 20 aasta taguseid sündmusi, oma rahvaga koos laulda.
Jalutasime Kristiinest lauluväljakuni ning rõõmustasime autode üle, mille akendel lehvisid Eesti lipud, ja väikeste laste üle, kes lehvitasid väikeseid trikoloore. Kohale jõudsime president Toomas Hendrik Ilvese kõne ajaks. Kõne lõpulause: "Elagu Eesti, elagu vabadus!" sütitas meid veelgi.
Kuid edasine oli pigem morjendav: pikad sabad õlle- ja toidutelkide juures, kakerdavad purupurjus noored, kel Eesti lipp õlgadele seotud, välismaised esinejad ning Eesti artistid laulmas inglise keeles, panid mõtlema, et kas niimoodi siis eestlased oma riigile ja raskesti saavutatud vabadusele poolehoidu näitavadki? Rahva emotsioonid ja kergelt kõrgendatud meeleolu olid pigem ajendatud alkoholist, kui muusikast ja tähtpäevast.
Kuid siiski jagus õhtusse veel paar südantsoojendavat hetke: Hillary Clintoni pöördumine ning Kerli lauldud "Eesti muld ja Eesti süda." Lauluväljaku nõlvadel tuimalt istuv rahvas aktiviseerus, inimesed tõusid püsti, lippe lehvitati hoogsamalt ja anti endast parim, et kaasa laulda ühte vähestest lauludest, mis eilsel õhtul kõlades inimesi tõepoolest puudutas. Laulu lõppedes istuti taas maha ja kava võis jätkuda. 23.02 – kellaaeg, mil kuulutati välja Eesti Vabariik – tõusti taas, et laulda hümni, mis aga kõlas pehmelt öeldes veidi hädiselt. Rahva emotsioonid ei olnud kruvitud tasemeni, mis lubaks tagasihoidlikel ja kinnistel eestlastel ennastunustavalt laulda. Sama käis ka kooslaulmiseks mõeldud regilaulu kohta. Sellega oli "Vabaduse laul" end meie jaoks ammendanud. Suus mõru maik, kuna Eesti taasiseseisvumispäev ei leidnud meie jaoks meeliülendavat kulminatsiooni, seadsime sammud kodu poole, et täna ärgates oma igapäevase eluga edasi minna.
Täna hommikul eilsete sündmuste üle järgi mõeldes üritasin leida põhjendusi, mis õigustaks "Vabaduse laulu" ning Eesti taasiseseisvumispäeva ürituste sidumist. Kahjuks aga tugevaid seoseid leida ma ei suutnud. Ühest küljest vaadatuna oli eilne Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamine. Ja tõepoolest, "Vabaduse laul" seda ka oli – suuremõõtmeline sünnipäevapidu, kus kõlas muusika, inimesed said kokku tulla ja tarbida alkoholi, rõõmustada veel ühe möödunud aasta üle. Selline tähistamisviis on ilmselgelt arusaadav suuremale osale meist ja "Vabaduse laul" võiski olla üks suur rahvale arusaadavas retoorikas peetud pidu. Kuid kui palju on sellel – ning sünnipäevadel üleüldiselt – seost vabaduse ja taasiseseisvumisega? Selle lähenemise poolest tundub, et korraldajad on mõned eriti olulised aspektid ära unustanud või lihtsalt välja jätnud.
Teisalt - kas "Vabaduse laul" oli ikka õige nimi antud üritusele? Mina suudan selle lahti mõtestada kolmel viisil, millest vaid üks tundub kaudselt õigustatuna. "Vabaduse laul" võiks tähendada soundtrack'i meie taasiseseisvumisele. Seda see aga ei olnud. Eile kõlanud laulud ei oma eestlaste südames mingit kohta, ei tekita suuremaid emotsioone, kui raadiost kuuldud laulud, mis meile ehk sümpaatsed on. Eestit ei lauldud vabaks nende lauludega, need ei kõlanud 20 aastat tagasi ning ei seo inimesi ühte nagu näiteks "Eestlane olen ja eestlaseks jään." Seos laulu ning vabaduse vahel on nõrk, kui mitte olematu.
"Vabaduse laul" võiks tähendada laulu vabadusest, midagi isamaalist, paatoslikku, oodi vabadusele. Kuid ka seda polnud eile kuulda. Head ja väga head artistid laulsid häid ja väga häid laule, kuid temaatika ei puudutanud vabadust. Kerli, Malcolm Lincoln ja paljud teised laulsid, aga mitte vabadusest. Lauldi õhu peal kõndimisest, armastuse armee loomisest ja nii mõnestki muust teemast, aga mitte vabadusest. Seos laulu ja vabaduse vahel on nõrk, kui mitte olematu.
Viimaks, seletus, mis minu jaoks omab mingitki põhjendatud seost - "Vabaduse laul" kui laul, mida vaba rahvas saab ja võib laulda. Antud loomingu ettekandmine nõukogude okupatsiooni ajal oleks olnud võimatu. Võimatu, või vähemasti raskendatud, oleks olnud laulda sügavalt läänelike mõjutustega laule inglise keeles. Võimatu oleks olnud kuulda välisesinejaid teiselt poolt raudset eesriiet. Eile kõlanud looming sai kõlada vaid vabas Eestis. Seos laulu ja vabaduse vahel on olemas, on see aga vettpidav, see on igaühe enda otsustada.
Mina oleksin aga oodanud teistsugust emotsiooni. Midagi, mis oleks mind lähendanud Eesti taasiseseisvumisega, pannud läbi elama sarnaseid tundeid, nagu seda tegi ETV-st vaadatud "Laulev revolutsioon", 1991.aasta ning eelnevate aastate sündmused, ja hiljutine, 2008. aasta öölaulupidu "Märkamisaeg", mille kavas olid vaid eestikeelsed ning eestlaste südames tähtsat kohta hoidvad laulud. 19. august 2008 on mul siiani eredalt meeles. Seisime samuti lauluväljakul, ka tookord oli seal palju inimesi. Kuid tookord küündisid inimeste emotsioonid taevavõlvini ning alkoholi tarbimine oleks seda kogemust pigem tuhmistanud kui ergastanud. Ning seal niiviisi seistes ja lauldes tundsin ma seda, mis paneb mind jäägitult Eesti vabariiki armastama: inimesed mu kõrval, nad olid minu inimesed. Minu rahvas. Äkitselt olid need tundmatud mu kõrval mulle sama lähedal, kui mu pere ja sõbrad, igaüks neist oli mulle samaväärselt tähtis. Me polnud kunagi kohtunud, kuid me ei olnud võõrad. Me kõik olime andnud ja anname ka edaspidi igapäevaselt oma panuse, olgu see nii väike kui tahes, et me saaksime vabas Eestis sini-must-valge lipu all kokku tulla, unustada eestlasliku omaettehoidmise ja kinnisuse ning võtta üksteisel kätest kinni ning laulda. Tunda seda kokkuhoidu ja ühtekuuluvustunnet, mis meil igapäevaselt kahjuks meeles ei ole. Ühel päeval aastas, Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeval, vajavad inimesed meeldetuletust, et vaatamata kõigele, mida me oleme läbi elanud, vaatamata kõigile probleemidele, millega me igapäevaselt rinda pistame, oleme me siiski üksteisel olemas. Mis iganes mured meie teele satuvad, ükskord me võidame niikuinii. "Vabaduse laul" seda kahjuks ei pakkunud.
Igaüks võtab Eesti taasiseseseisvumise 20. aastapäevast kaasa oma mälestused ja emotsioonid. Ma ei kritiseeri kedagi, kes leiab, et eilne "Vabaduse laul" oli nende jaoks piisavalt pidulik ning igati õige viis tähistamaks seda pidulikku sündmust. Kuid eelnevate sündmuste foonil, nii eile, kui ka 20 aastat tagasi, võiks igaüks mõelda: kuidas tähistada Eesti taasiseseisvumispäeva?
