Lugeja: eestlastel ei ole vaja terrorit karta, ateism teeb meile otsa peale
Eestlased on nii hirmunud rahvas, et seda hirmu võib lausa noaga lõigata, selle kätte võiks lausa surra. Ateism loob hirmuks soodsa pinna – kui inimesel pole kellessegi uskuda ega kellelegi loota, on ta ebakindlus suurem. Teist inimest nähakse lihtsamini vaenlasena. Peaaegu kõik uskmatud inimesed aga, kui mitte muud, siis surma ikka kardavad. Keegi on kunagi öelnud tabavalt: „Olen näinud paljusid kommuniste surivoodil pöördumas usku, kuid ma ei ole näinud ühtki surevat usklikku, kes hakkaks surivoodil kommunistiks.“ Meil on lisaks surmale veel palju hirme: hirm haigestuda raskesse haigusesse, hirm, et lastega juhtub midagi, hirm kaotada töökoht, hirm kaotada kodu pangavõla katteks, hirm, et Venemaa tuleb meile kallale, hirm, et eesti keel sureb välja, hirm, hirm. Terrorismihirmule ei ole enam kohta, me oleme kõiksuguste hirmude all küürus.
Usklikul inimesel on see eelis, et ta saab kõigi oma murede pärast Jumalat paluda. Usume selle jõusse või mitte, peame tunnistama, et hirmu vastu aitab see kindlasti. Kui inimene usub, et Jumal on olemas, Ta on kõikvõimas, suudab mõjutada kõike ning peale kõige armastab teda, siis tal on palju vähem põhjust hirmu tunda.
Teiseks surmad – ükski terrorist ei suudaks teha nii laiaulatuslikku mõrvaritööd kui näiteks enesetapuepideemia. Olukord on Eestis nii kriitiline, et leinanõustajail on tööd ülepea. Hiljuti käisin koolitusel, kus spetsialist ütles, et viimase kahe nädala jooksul on ainuüksi tema pidanud tegelema 5 noore inimese enesetapu või selle katsega. 2004. aastal kirjutas Õhtuleht, et Eesti on enesetappude arvult maailmas esikohal. See oli enne seda, kui sõlmiti üleüldine kokkulepe, et enesetappudest ajakirjanduses ei kirjutata. Nüüd kuuleme enesetappudest palju vähem, kuid need ei ole kuhugi kadunud. Me oleme tipus ka ateistlikkuse pingereas. On siin ehk seos?
Seos on täiesti ilmne – enesetapu põhjus on täielik lootusetuse ja väljapääsmatuse tunne. Enesetapp on kõige loomuvastasem tegu üldse. Mõelgem kas või sellele, kui paljuks on inimene valmis, et ainult mitte surra – kui suuri rahasummasid on ta nõus maksma, milliseid kompromisse tegema. Kui enesetaputerroristid võtavad selle teo ette tasu lootuses, siis Eesti inimesed mitte. Nemad ei näe lihtsalt väljapääsu. Tõsiusklik inimene näeb alati väljapääsu. Jumalat uskuval inimesel on raske end tappa. Esiteks mõtleb ta igavikule, ta usub, et surm ei ole lõpp ja ta peab oma tegude eest pärast surma aru andma. Teiseks tekib tal palju väiksema tõenäousega nii suur lootusetusetunne. Kellelgi pole põhjust end tappa, kui ta teab, et Jumal armastab teda, kui ta usub, et Jumal aitab teda, et ka kõige raskemast olukorrast on väljapääs. Ateistil paraku sellist lootust pole.
Kui uskmatu inimene jääb ilma oma armastatust, kaotab töö ja kodu, on enesetapumõte kiire tulema. Kui paluksime eesti inimestel ausalt vastata, kui paljud neist on mõelnud enesetapule, oleks jaatavate vastuste hulk hirmuäratavalt suur. Enesetapumõtted on ka üks depressiooni tunnus. Uuritud on ka depressiooni seost religioossusega ja on leitud, et religioonil on depressiooni suhtes kaitsev mõju. Küll aga on uuringuid, mis näitavad, et nn spirituaalses padrikus ekslemine (inimene peab end vaimseks, kuid ta pole koguduse liige) võib depressiooni tõenäosust suurendada. Vaimsus ja religioon on aga erinevad asjad ning mitteusklik inimene sattub erinevate vaimsete praktikate meelevalda kergemini. Niivõi teisiti – Eesti, mis on maailma üks ateistlikumaid riike, on samal ajal ka üks depressiivsemaid. Spetsialistide hinnangul on meil palju diagnoosimata depressiooni ning tõusev trend on laste ja noorukite depressioon. Religioonist oleks meil suur abi – usk toob inimesed kokku, kogudused inimkogumitena pakuvad lisaks Jumalale lootmisele ka inimlikku tuge.
2013. aastal registreeriti 209 enesetapujuhtumit, seda on 10 korda (!) rohkem kui Manchesteri terrorirünnakus hukkunuid. Kusjuures see oli varasemaga võrreldes väike hulk, 2001. aastal tappis end näiteks 401 inimest ja 1994. aastal üle kuuesaja. 2014. aastal kasvas aga enesetappude arv võrreldes 2013. aastaga hüppeliselt. Seejuures jääb osa enesetappe registreerimata, kuna lähevad arvesse õnnetusena.
Kui võtame võtame vähima iga-aastase enesetappude arvu (200 inimest) ning korrutame selle Eesti aastate arvuga pärast taasiseseisvumist, saame kokku 5200 inimest. Tõenäoliselt on hulk vähemalt poole suurem. Me oleme viimase paarikümne aastaga kaotanud üle 10 000 inimese enesetappudele ja me isegi ei pea oluliseks sellest rääkida, seada enesetappude kaotamist riiklikuks prioriteediks. Sama hulga inimeste surmamiseks läheks vaja üle 400 samasuguse terrorirünnaku, nagu toimus Manchesteris.
Religioossus päästaks niisiis rohkem elusid, kui oleks võimalik kaotada 100, 200 või isegi 400 terrorirünnakus. Isegi kui see oleks tõsi, et ateism hoiab terroristid eemal, ei tasuks see kuidagi ära. Aga arvatavasti ei ole see isegi tõsi.
