Lugeja: Eestist lahkunutele tuleks iirlaste eeskujul süüdata mälestustuli

Inimesi lahkub Eestist välismaale igal aastal, kuid vähe on neid, kes otsustavad ka tagasi tulla. Kindlasti ei peaks nendest inimestest mõtlema kui mingist loomulikust kaost, kes on majandusolude tõttu kaotsi läinud, vaid neid tuleks näha kui kodanikke, kes on rahvuselt eestlased, kuid peavad nüüd olude sunnil mujal viibima.

Kindlasti pole lahkumine olnud neile kerge, sellepärast tasuks nendest inimestest aru saada, mitte neid hukka mõista. Kui on vaja kas pere või ennast ära toita, pole tegemist inimestega, kes Eestis hakkama ei saa, vaid inimestega, kes tahaksid elada oma palgast täisväärtuslikku elu, mõeldes sealjuures ka oma lastele.

Eelmisel aastal viibisin Iirimaal, kus 22. juunil süüdati kõikidele aja jooksul Iirimaalt emigreerunud iirlaste mälestusleek. Võiks ju arvata, et kuhu küll tahavad inimesed põgeneda nii rikkast riigist nagu Iirimaa? Kuid elu pole seal alati nii ilus olnud kui 21. sajandi alguses. Alles 40 aastat tagasi oli Iirimaa majandus üks nõrgemaid Euroopas.

Ka eurotsooni võlakriisi tõttu on üha rohkem iirlasi ja eelkõige noori iirlasi Iirimaalt lahkunud. Reisitud on sarnase keelega riikidesse nagu Inglismaa, USA ja Austraalia. Kuid kellelgi pole kerge lahkuda.

Eelmisel aastal süüdati Iirimaal New Rossis emigrantide leek, mille tuli toodi kuulsaima Iiri emigrandi John F. Kennedy haualt. Kennedy oli 35. USA president.

Samamoodi võiks ka Eesti mälestada neid, kes on siit pidanud olude sunnil lahkuma. Mälestusleegi või mälestussamba püstitamisega näitaks Eesti ka seda, et riik pole neid inimesi unustanud, vaid ootab tagasi. Mälestusleek väljendaks ka soojust.

Seetõttu võiks riik mõelda emigrantide leegi või ausamba peale, aga sõna "emigrant" asemel tuleks kasutada midagi muud, sest selle sõna kõla pole üldsegi ilus. Pigem "lahkunu" või siis "väljarännanu".