Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Eestis põhjustab liikluskonflikte juhtide kiuslikkus ja ego

 (47)
Tänavaaugud Tallinnas
Liiklus TallinnasFoto: Rauno Volmar

Viimastel päevadel on kutsuvalt teravalt kerkinud jutuaineks sõidukultuur meie teedel. See on teema, millega enamik meist puutub kokku igapäevaselt ning loomulikult liidab kokku kõik emotsioonid, mida oleme päeva, nädala või aastate jooksul sõidukis istudes endasse kogunud. Pean tunnistama, erinevaid sõidukeid juhtides umbes 600 000 kilomeetrit läbinuna, et teele on maha jäänud nii mõnedki tehtud lollused, häbenema panevad viperused kui ka krõbedad vandesõnad kaasliiklejate suunas.

Lugedes Delfis ilmunud esimest pöördumist autojuhile, kes sõidab maanteel 88 km/h ning on rõõmsalt nõus iga mööduja lahkelt suunama vastutuleva raskeveoki rataste alla, meenus mulle mu enda mõne päeva eest kogetud emotsioon Peterburi maantee kaherealisel osal, Jõelähtme ja Kuusalu vahel.

Sõites kiirusehoidjasse fikseeritud kiirusega ca 100 km/h jõudsin järele ees sõitvale Volkswagen Touaregile. Liiklust oli vähe ja sain aegsasti reastuda teise ritta. Jõudes Volkswageni kõrvale hakkas too kiirendama, kuid täpselt minu kiiruseni - ei kiiremini ega aeglasemalt. Kuna perekond oli autos ja kiire ei olnud, aeglustasin kiirust. Sama tegi ka kõrval sõitev linnamaastur, takistades mul selliselt tagasi reastuda esimesse ritta.

Olukord muutus häirivaks ja proovisin uuesti kiirust lisades autost mööduda, kuid Volkswagen sõitis täpselt minu kõrval ja sisuliselt hoidis mind teises reas. Õnneks ei järgnenud meile kiiremaid sõidukeid ja kuna kogu see jant käis ca 100-kilomeetrisel tunnikiirusel, ei jõudnud ka meie kellelegi järele. Lõppes see alles Kuusalu sillal, kus Touareg sõitis Kuusalu poole ja mina jätkasin maanteel.

Seotud lood:

Olukord ei olnud küll liikluse aspektist ohtlik ja ehk oligi tegemist teise inimese arusaamisega veidikesest huumorist, kuid mind see igatahes häiris. Meenusid vanad head ajad, kus ma sõitsin mikrobussi mõõtu maasturiga, mis oli toodetud ajastul, kus autosid tehti veel metallist – siis oleksin ma arvatavasti ka huumorist arusaaja inimesena lülitanud sisse suunatule, lugenud kombekohaselt kolmeni ja reastunud.

Üpris sarnast olukorda olen eelnevalt kohanud Rootsis, E18 põhimaanteel Stockholmi poole sõites, kus kahel poolhaagisega raskeveokil tekkis samasugune arusaamatus. Loomulikult ei olnud tegu rootsi kohalike autojuhtidega. Kui ma õigesti mäletan, olid autode numbrimärgid Eesti ja Poola omad. Igatahes kestis see mittemöödalaskmine kiirusel ca 90 km/h (veokitel on piirajad seatud umbes sellele kiirusele) seal vähemalt 15 minutit ja loomulikult tekkis sinna järgi ka korralik ummik sõiduautodest. Võttis vanduma küll.

Teisalt peab tunnistama, et Rootsist parema liikluskultuuriga maal ei ole ma viibinud. Rootsis on tavapärane autojuhtide vaheline viisakus ning aeglasema sõiduki juht laseb tagant läheneva kiirema sõiduki mööda, minnes selleks võimalikult tee äärde. Samuti on liiklusjärelevalve organiseeritud vastavalt ohutuse tagamise vajadusele. Heade teeoludega õhtuselt tühjal maanteel ei paku 40km/h võrra lubatud kiirust ületav auto reeglina politseile huvi, samas lasteasutuse eest lubatud 20 km/h ületades isegi 5km/h võrra tuleb sellega politseile silma jäädes sõiduõigusest pikaks ajaks loobuda.

Seal ei ole määrav mitte rikkumine vaid rikkumise asjaolud. Maanteel on politseil komme sõita reegleid rikkunud autojuhile taha ning manitsuseks vilgutada tuledega. Selles riigis on liikluskultuur hea ja liiklusjärevalve ei ole vahend riigieelave täitmiseks. Juht vanas Volvos ja uues Mercedeses on liikluses võrdsed ning suhtuvad teineteisesse austusega.

Aga miks on meie muidu armsad kaasmaalased nii halvad kaasliiklejad? Kas see on jupike eestlust, mille pärapool liikluskultuuri tõrva tilgutab? Sisuliselt on ju liikluskonfliktide põhjustaja suuresti kiuslikus. Kindlasti ka auto suhteliselt hiljutine muutumine laiatarbevahendiks. Hea liikluskultuuriga riikides on auto tarbevahend ja sisuliselt igale soovijale vajadusel kättesaadav hüve. Meil on auto kahjuks veel paljudele staatuse sümboliks ning lisaks transpordivahendina kasutatakse tihti seda ka enese kehtestamiseks. Seda ühest küljest arutult eludega riskides, kihutades, halva nähtavusega kohtades möödasõite sooritades ja seejuures eeldades, et nii ollakse kaasliiklejate ihalus- või kadedusobjekt. Teisalt ka maanteel piduriks olles, andes selgelt märku oma õigusest sõita just selles kohas ja just nii, pannes sellega ka teisi enda õigusega arvestama – seda kasvõi avarii hinnaga. Mõlemal juhul on eesmärk toita oma ego.

Loomulikult on olukordi, kus teeolude või mõne muu põhjuse tõttu tuleb valida lubatust väiksem sõidukiirus, kuid elementaarne viisakus eeldaks siiski ka sellisel juhul teiste liiklejatega arvestamist.

Ehk oleks siin abi rahvusvahelisest meresõidureeglist, mis kehtestavad süü ühtviisi õnnetuse põhjustajale, kui ka teisele osapoolele, kes ei andnud endast parimat õnnetuse vältimiseks.

Me oleme iseseisvas ja varakapitalistlikus Eesti Vabariigis juba nii mõnegi kilo banaane koos ära söönud. Ma usun, et me oleme ühiskonnana jõudnud piirini, millest edasi arenemine on võimalik vaid muutes oma suhtumist ja leida eneses austus meid ümbritseva ning ümbritsevate vastu. Vastasel juhul oleme me lihtsalt kotitäis kõvasid kive, mis jahvatavad väga mõru jahu.

Siledat maanteed, vaba vaimu ja naeratavaid kaasliiklejaid Teile kõigile.