Lugeja: Eestis peaks olema kaks riigikeelt

Maailmas on palju riike, milles on mitu riigikeelt ning ükski keeltest ei näita seetõttu hääbumise märke. Vastupidi: mitu riigikeelt tuleb riigile ja selle elanikele pigem kasuks. Nii "põliselanikele" kui ka "okupeerijatele". See väljend on muidugi tinglik ja ehk kiuslikki – suur osa eestivenelastest on siin sündinud, see on nende kodu ja kõik.

Eestis võiksid riigikeelteks olla nii eesti kui vene keel ja õieti on praegu õige hetk sellele mõelda. Iseseisvuse ajal on üks riigi keelepoliitika põhimõtetest olnud teha venelastele Eestis elamine võimalikult ebamugavaks – teha kodanikuks saamine raskeks, et nad pigem siit lahkuksid, sest rahvusriigis võiks põhirahvus olla suures ülekaalus. Ja see on mõistetav. Peale selle oli eestlastes tugev trots vene keele vastu, mida oli aastakümneid meile peale surutud, ja soov olla ise, venelasi "mitte mängu võtta".

Usun, et oleme sellest nüüd üle saanud või üle saamas. Ja need venelased, kes on raskuste kiuste siia jäänud, on ühiskonda aktsepteerimise igati ära teeninud – nad on seda väärt, olles Eestile n-ö truuks jäänud. Olukorras, kus ka paljud eestlased riigist lahkuvad, on jäämine kindlasti üks võimalik patriotismi märk.

Meile meeldiks, kui kõik venelased räägiksid eesti keelt, aga ma arvan, et peaksime sellest krampsuhtumisest üle saama. Keelt vägisi õppida ei ole efektiivne. Kel vaja, õpib ikka ära. Ja kes ei suuda õppida, ei õpi ka siis, kui teda oskamatuse pärast ei sallita.

Iga vene (või ukraina või valgevene) memm ja taat võiks end meie riigis mugavalt tunda. Tal võiks olla võimalik osta apteegist rohtu oma keeles ning ta ei peaks poes juurvilju ostes nuputama, milline ülal rippuvatest siltidest on porgandi oma. Eestlane muidugi vihastab, kui venelane eesti keelt ei oska, aga muukeelsel pensionäril pole 40-50 aastat seda oma elus vaja läinud. Ta on terve elu tööd teinud, oma pensioni välja teeninud. Milleks tekitada talle lisastressi?

Eestlased elasid ka kunagi nii, et nad pidid mitmetes olukordades hakkama saama vene keeles ja eestikeelsetest kaubasiltidest ei tasunud unistadagi. Oli ebameeldiv ja häiriv. Aga me ei pea kätte maksma. Me võime olla üle. Koguni sedavõrd üle, et õpime ise vene keelt hästi rääkima.

Paljud venelased ei jäägi pärast kooli lõppu üldse Eestisse, milleks neile eesti keelt peale suruda? Lapsel on õigus saada head haridust oma emakeeles ja mida ta edasi soovib teha, on ta oma vaba tahe: las läheb õpib Moskvas, New Yorgis, Londonis, kui võimeid on. Me ei pea neid vägisi eestikeelseteks ja eestimeelseteks tegema.

See, kui laseme neil end võrdsetena tunda, on palju suurem vastutulek, palju suurem pingete maandaja ja kahe rahva lähendaja. Neil on õigus oma identiteedile, meie aga surume läbi oma eestistamispoliitikat, ehkki meile endale ka venestamine ei meeldinud. Maksta kätte aga tänapäeva venelastele selle eest, mida nende esivanemad meie esivanematele tegid, on väiklane.

Niisiis, Eestis võiks olla kaks riigikeelt, et iga eestimaalane tunneks end koduselt ja saaks rääkida oma emakeelt. Eesti võiks olla riik, kus kõigil on võrdselt hea.