Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Eestil on praegu rahvastiku kasvatamiseks harukordsed võimalused, mida ei tule enam kunagi – 10 miljonit eestlast ei pruugi olla utoopia

 (191)
Laulu-ja tantsupeo kohal lennates
Foto on illustratiivneFoto: Andres Putting

Hiljuti kõneles Margus Tsahkna kahest miljonist eestlasest. Arusaamatuks jäi, kuidas IRL plaanib selle eesmärgini jõuda. Soomel on õnnestunud rahvaarv kahe sajandi vältel kuuekordistada, kuid eestlased pole suutnud seda sama aja jooksul isegi kolmekordistada.

Aastal 1800 oli Soome rahvaarv 837 000 ja Eesti rahvaarv ligikaudu 500 000. Aastal 1913 oli Eestis rahvast juba 1 164 000, aga aastal 2014 ainult pisut rohkem: 1 311 870.

Eesti keelt emakeelena kõnelejaid oli 2012. aasta seisuga Eestis 922 000 ja mujal maailmas 160 000.

Aastaks 2050 prognoositakse rahvaarvu vähenemist miljonini, kellest etnilisi eestlasi oleks ligikaudu 700 000. Kurb.

Miks on aga suurem rahvastikutihedus riigile kasulik? Lihtne näide: kaks korda suurem rahvastikutihedus tähendab põhimõtteliselt kaks korda odavamat infrastruktuuri.

Kuidas Eesti rahvaarvu kasvatada? Ei tasu luua illusioone, et eesti naised hakkavad sünnitama keskmiselt neli last. Pigem hakkavad nad sünnitama veel vähem kui praegu.

Üks võimalus leevendada Eestit ähvardavat demograafilist katastroofi oleks võtta vastu ja assimileerida massiliselt immigrante, aga keda, kust ja kuidas kutsuda?

Rahvusriigi puhul on teatud konservatism kultuuri ja rassi küsimustes minu arvates põhjendatud. Suure osa identiteedist moodustab ka rahvuse füüsiline välimus. Seega peaks rahvusriik eelistama võimalikult sarnaste füüsiliste ja kultuuriliste parameetritega immigrante.

Seotud lood:

Usun, et enamikul eestlastest poleks midagi selle vastu, kui Eestisse tuleks suurel hulgal heledapäiseid ja haritud soomlasi, rootslasi, taanlasi, sakslasi, prantslasi ja inglasi. Neid võib ju kutsuda, aga vaevalt nad tulevad. Ja kui tulevadki, siis vaimustuks vähesed neist vajadusest õppida selgeks äärmiselt keeruline ja väikese levikuga keel.

Usun, et varsti saab valdav enamus eestimaalastest aru, et erinevad kultuurid rikastavad ühiskonda ja segavad vett konnatiigis, kuid rahvusriigi säilimise seisukohalt ei saa me rääkida rohkem kui mõnest protsendist "eksootilistest" eestlastest.

Need paar protsenti tuleks muidugi kindlasti siia kutsuda ja see tuleks teha väga lihtsaks. Nii lihtsaks, et inimene, kes tahab praegu minna USA-sse, tuleks hoopis Eestisse, kuna Eesti elamisloa taotlemine ei ole sama tüütu ja nõme.

Nii nagu ettevõtted, peavad ka riigid järjest rohkem konkureerima talentide pärast. Elamisloa saamise lihtsus oleks ilusate Eesti naiste stereotüübi kõrval väga ahvatlevaks teguriks. Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed tuleks avasüli vastu võtta, ilma paberiteta inimesed aga võiksid näidata oma võimeid paaritunnise vaimse võimekuse ja kultuurilise sobivuse testiga. Latt tuleks seada võimalikult kõrgele.

Miks elavad meie hõimlased Venemaal, mitte siin?

Võimalus on vaadata ka ida poole – on ju venelased (vähemalt põhjavenelased) põhimõtteliselt lihtsalt vene keelt kõnelevad soomlased. Geneetiliselt on nad eestlastele väga lähedal, kuid kultuuriliselt oleks see muidugi enesetapp. Ka venelastele kultuuriliselt liiga lähedal seisvaid ukrainlasi ja valgevenelasi poleks tark väikesele Eestimaale liiga suurtes numbrites kutsuda.

Paljurahvuselisel Venemaal elab aga mitmeid geneetiliselt ja kultuuriliselt eestlastele lähedasi rahvaid, kes on suutnud vältida venestumist ja pole oma identiteeti kaotanud – need on soome-ugri hõimurahvad.

Venemaal elab ametlikult umbes 2,4 miljonit eestlaste hõimuvenda: 68 vadjalast, 123 isurit, 300 ingerisoomlast, 5936 vepslast, 250 000 komi, 325 000 udmurti, 550 000 mari ja miljon mordovlast. Tegelikult võib neid olla kuni kaks korda rohkem. 50 aasta pärast on kõik need rahvad tõenäoliselt vaid märked ajalooraamatus, just nagu liivlased ja mitmed Vene Föderatsioonis hääbunud rahvad.

Terves maailmas on ainult kolm riiki, mis on täielikult ümbritsetud teise riigi poolt: San Marino ja Vatikan Itaalias ning Lesotho Lõuna-Aafrika Vabariigis. Maridel, mordvalastel ja udmurtidel on Volga jõe ümbruses ligi poole Eesti suurused autonoomsed vabariigid, kuid selge enamuse nende rahvastikust moodustavad etnilised venelased ja toimub aktiivne venestuspoliitika, mida oleme ka omal nahal kogenud.

Selle tulemusena on nende keelte rääkijate arv vähenenud viimase 10 aasta jooksul 30% võrra! Kui need rahvad on määratud välja surema, siis miks ei võiks nad välja surra Eestis? Või äkki hoopiski mitte välja surra Eestis?

Meil on suur probleem, et maaelu hääbub. Paljud marid ja mordvalased on maaelanikud ja põlluharijad. Ruumipuudust Eestis ei ole. Siia mahuks lahedalt elama kümme korda nii palju inimesi, kui siin praegu elab. Põlvamaal on umbes 31 000 elanikku – nimetame ümber Mordooviaks. Valgamaal tuhande võrra vähem – Uus-Udmurdimaa. Ida-Virumaale oleks etnilise tasakaalu säilitamiseks nii või naa vaja 100 000 mittevenelast – Marimaa. Ehk leiame nurgakese ka Komidele.

Tuleb küsida, mida saab Eesti oma sugulasrahvastele pakkuda, peale euro. Kas oleksime valmis nende identiteeti säilitama? Võib-olla mõned tahavad tulla? Tuleb küsida. Võib-olla on ka Venemaal sellest midagi võita? Tuleb küsida. Esimese asjana võiks anda Venemaal elavatele hõimlastele lihtsustatud korras Eesti e-residentsuse ja luua kiiresti mõned sihtotstarbelised e-teenused.

Mis Uus Põhjamaa? Ei taha olla noor pensionär!

Ma tahaks elada Eestis, kus on miljonilinn ja Läänemere tähtsaim keskus. Ma tahaks elada Eestis, kus Narva ajalooline süda on vähemalt osaliselt taastatud – olen valmis selles järgmise "Teeme ära!" raames kaasa lööma. Tahaks elada Eestis, kus Peterburi on muutunud Narva-suunaliste kruiisiliinide vahepeatuseks ning terves maailmas ainulaadsest Sillamäest on saanud "uus Kalamaja".

Miks mitte teha Narvast Singapuri või Hong-Kongi taoline linnriik, mis hõlmaks Vaivara valda kuni Sillamäeni? Maailma elanikkond koondub järjest enam linnadesse ja nõnda on linnad muutunud tähtsamaks kui riigid. Narva mahakandmise asemel võiks julgelt eksperimenteerida ja reklaamida linna kui Ida ja Lääne kohtumispaika – midagi New Yorgi ja Istanbuli vahepealset, maksuparadiisi, kus põhiliseks keeleks poleks mitte eesti ega vene, vaid hoopis inglise keel ning euro kõrval kehtiks bitcoin.

Uus-Narva oleks tark linn, planeeritud tulevikku silmas pidades, kuid atmosfäär võiks pigem meenutada New Yorki, Hong Kongi või Londonit – kindlasti hoiaks see mõne ambitsioonika eestlase tulevikus kodumaale lähemal.

Autoteede pealt hoiame ruumi kokku – autosid seal ei oleks, küll aga palju jalgrattureid ja võib-olla ka tramm.

Matkides USA linnu, võiks anda igale rahvusele oma nurgakese, kus neil on vabadus tegutseda: Liten Sverige, Kleindeutschland, Little Tokyo, Little Morocco jne. Usun, et ei Peterburi, Helsingi, Stockholm ega ka Berliin, ammugi mitte Tallinn, pole lähitulevikus valmis ohverdama oma eripära, et luua niisugust kultuuride katelt. Euroopa linnadest on sellele kõige lähemal London, aga temagi pole valmis oma britilikkusest loobuma.

Rõhutan, et Uus-Narva jääks Eesti Impeeriumi kontrolli alla ja seal oleks tugev piirikontroll.

Võib vaielda, et riigid ja linnad kasvavad orgaaniliselt ning ei saa tekitada midagi mittemillestki. Saab küll. Näide asub Narvast 158 kilomeetrit idas. Ka Singapur, Hong Kong ja Dubai on kasvanud ülikiiresti külakestest maailmalinnadeks ja seda just tänu poliitilistele otsustele.

Euroopast on saanud juba ammu rahvuste muuseum. USA positsiooni ei suuda kõigutada ükski rahvusriik ega rahvusriikide ühendus, kuna nemad saavad alati kutsuda riiki uusi inimesi ning rahvus, rass ega religioon ei mängi seal samasugust rolli nagu teistes riikides. Inimesed, muide, on piiratud ressurss. Tõenäoliselt tõuseb maailma rahvaarv 11 miljardini ja siis on kõik. Aastaks 2050 aga on maailmas 200 miljonit kliimapõgenikku ja tänane Süüria pagulaskriis jääb Euroopaga terveks sajandiks.

Tunnistagem, et kopeerijast ja käsutäitjast teerajajaks saamine nõuab ühtsust ja tahet, mida nähti siin kandis viimati 1990ndate alguses. Ühtlasi nõuab see väga paljude asjade ümberhindamist, kuid näib pikas perspektiivis olevat Eesti kestmise nimel ainuõige samm.

Eesti kui idee ei ole kivisse raiutud, seda on ta ainult geoloogiliselt. Miks on soome-ugri hõimud muutunud "Euroopa indiaanlasteks"? Kas oleme liiga killustunud, liiga passiivsed, või on meil lihtsalt halb õnn?

Tänasel päeval, mil räägitakse inimese kõvakettale paigutamise võimalikkusest, võiks mõelda, mis on eestlaste koht maailmas. Kas meil üldse on mingeid ambitsioone? Kas meile piisab sellest, et oleme mingid viienda järgu tegelased? Mis "Uus Põhjamaa"?! Ei taha olla noor pensionär! Eelmise sajandi Soome ja Rootsi kopeerimine ei aita – tuleb teha teistmoodi ja paremini.

Eestil on praegu rahvastiku kasvatamiseks harukordsed võimalused, mida ei tule enam kunagi. Hõimurahvad pole veel täielikult välja surnud. Venemaa on muutunud Lääne silmis paariariigiks, millel puuduvad meie tugevaks mõjutamiseks majanduslikud ja diplomaatilised hoovad. Meil on NATO kate. Käimas on suur rahvasteränne. Venemaa majandus on nõrgenenud, Eesti oma aga pole halvas seisus, kuigi vajaks uut hingamist.

Isegi kui visioon Eestist kui vägevast soome-ugri kantsist ja Läänemere keskusest ei teostu, saaksime vähemalt pöörata tähelepanu vennasrahvaste täbarale olukorrale ja näidata maailmale, et me pole ebasõbralik, virisev, kade, ksenofoobne ja hukule määratud rahvas, vaid kõige progressiivsem, eksperimenteerivam ja väledam rahvusriik – koht, kus elavad toredad ja ilusad inimesed ning kultuur on maailma kõige mitmekesisem.