Lugeja: Eesti vaesuse kolm põhjust
Raha on väärtuste universaalne vahetuskaup. Selleks, et Eestis oleks rohkem raha – nii riigil maksudena kui kõigepealt töötajatel palkadena – on vaja neid väärtusi toota. Lihtsalt niisama raha puu otsas ei kasva. Vaja on tootvaid töökohti, ja võimalikult efektiivseid.
Tootev töö on niisugune, kus lihtsustatult mittemillestki luuakse miski. Näiteks kui metsast võetakse puud maha ja sellest tehakse mööbel või maja, luuakse otseselt väärtust. Sealjuures, kui üks firma toodab puudest ainult palke või laudu ja need müüakse siis välismaale, luuakse suhteliselt vähe väärtust võrreldes sellega, kui neist palkidest tehakse siinsamas Eestis valmis riidekapp või maja. Rohkem väärtust tähendab rohkem raha.
Kõik sellised ametid, mis otseselt midagi ei tooda – õpetajad ja arstid, turvatöötajad ja politseinikud, päästeametnikud, poemüüjad ja koristajad – on küll vajalikud, kuid ei tooda mitte mingisugust reaalset väärtust – need on teenindavad töökohad. Nende palk saab tulla ainult rahast, mis luuakse tootvatel töökohtadel. Ainult väärtusi luues saab tekitada raha.
Majanduse normaalseks toimimiseks peab tootvaid töökohti olema oluliselt rohkem kui teenindavaid. Eestis on aga olukord vastupidine, st. ebanormaalne. Lihtne loogika ütleb, et kui raha tarbijaid (teenindavaid ametikohti, kelle palgaraha, pensionitest ja toetustest rääkimata, tuleb tootvast tööst) on rohkem kui tootvaid, raha ehk väärtusi loovaid töökohti, saab tulemuseks olla ainult krooniline rahapuudus, mis väljendub madalates palkades ja riigipoolsetes toetustes. Seda raha, mida reaalseid väärtusi mitteloovatele töökohtadele palgaks ning hiljem maksudest laekununa pensioniteks välja maksta, ju lihtsalt ei toodeta väärtustena piisavalt.
Põhjused, miks Eestis napib tootvaid töökohti, kuid teenindavaid on selle eest külluses, on liiga keerulised, et neid siin selgitada. Piisab, kui tuletan meelde, et näiteks "kalevipojad" kes Soomes ehitavad, on tootvad töötajad, kes loovad mingisugust reaalset väärtust. Eestis streikivad arstid ja õpetajad on küll eluliselt vajalikud, kuid ei loo mitte mingisugust reaalset väärtust ja nende palgaraha tuleb pika ringiga nende samade "kalevipoegade" taskust, kes pole veel välismaale emigreerunud.
Teine põhjus on ettevõtete tulumaksuvabastus. Tootvaid töökohti on meil niigi vähe ja hullem on see, et enamik neist kuuluvad välismaistele ettevõtetele ja investoritele ning Eesti inimeste loodud väärtused viiakse riigist välja. Riik ja rahvas ei saa selle eest sentigi, kui võimalikult väikesest palgast makstud makse mitte arvestada. Eriti ülbe on lugu pankadega, kes hoiustavad terve rahva raha, investeerivad seda riigist välja, teenivad selle pealt tulu, korjavad Eesti rahva käest intresse väljajagatud laenude eest ning viivad kogu teenistuse siis riigile midagi maksmata maalt välja.
Lihtsustatult: kui inimene võtab kodu ostmiseks laenu 30 aasta peale ja maksab kulutatud laenusumma topelt tagasi, siis intressidena saadud tulu rändab tavaliselt riigist välja, aga selle maksmiseks Eestis töötav inimene teenib selle palgana ju ikka siin.
Kolmas põhjus seisneb üleüldise rahandussüsteemi probleemis: rahal puudub igasugune tagatis ja seeläbi väärtus. Rahal on ostujõud ainult seetõttu, et me arvame sel olevat mingisuguse väärtuse, ehkki tegelikult on see väärtusetu. Kuid see on globaalne probleem ning sellest mõni teine kord.
