Ometi on tegemist meie enda maapõuest pärineva rikkusega, mida võiks kasutada riigi rahakoti kasvatamiseks Euroopa Liidu abirahade asemel.

Eesti võib praegu olla nagu Katar või Kuveit 50 aastat tagasi, kus oli lõhe rikaste naabritega väga suur. Kui riigid hakkasid usinalt oma maapõues asuvat naftat kaevandama, tõusid mõlemad maailma rikkaimate hulka. Miks ei võiks ka Eesti endale sellist edulugu saada?

Fosforiit ega imekivim pole küll nafta, kuid siiski arvestatavad varad tänapäeva maailmas, kuna tehnoloogiad võimaldavad kummastki maagist väga palju välja pigistada. Eesti jõuaks sellega n-ö maailmakaardile ning me annaksime globaalsele turule midagi juurde. See tähendaks raha sissevoolu meie riigi niigi õhukesse rahakotti.

Rikkust ei ole võimalik luua Euroopa Liidu abirahadega loodud sillakeste või teelõikudega. Need on küll vajalikud infrastruktuuri objektid, kuid rikkust saab luua vaid siis, kui lüüa kaasa maailmaturul ja suuta sealt raha ligi meelitada.

Utoopiliselt kõlavad ka erinevad poliitikute lubadused jõuda rikkaimatele riikidele järele. Kui vaadata nende strateegiaid, siis pole see eriti midagi rohkemat kui raha tõstmine ühest taskust teise. Vaja oleks hoopis midagi reaalset ning maavarad võivad selleks luua ideaalse võimaluse.

Hea lugeja, mida peaks Eesti oma maavaradega tegema? Avalda arvamust aadressil rahvahaal@delfi.ee !