Lugeja: Eesti Laulu tulemusi mõjutab üha enam see, et noored ei vaata telekat
Miks siis ikkagi tuli preemiaraha pihus noruspäi koju lonkida, selle asemel et Muddy Watersi rõõmsal mängleval marsisammul baari vantsida, lastes samal ajal valla hüüde: "Kopenhaaagen!" ? Hüpoteese kaotuse põhjuste kohta on kindlasti mitmesuguseid, siinkohal püüan ma neist välja tuua mõne.
"Kas Sa televiisorit vaatad?" küsin kahekümnendates eluaastates noormehelt. Ta vastab robotlikult: "Mul ei ole televiisorit." Näib, et paljudel karjääriteed sillutavatel noorukitel kas pole vahendeid või napib aega televisiooniga tutvumiseks. Põhimõtteliselt on ju kõik internetist leitav, nõndasamuti ka Eesti Laulu otseülekanne. Kuid miks siis ikkagi jäi saade paljudel vaatamata?
Tundub igati mõistetav, et noort inimest lihtsalt ei huvita, kes pääseb Eurovisionile, kui tema kontakt televisiooniga on juba aastaid olnud nullilähedane. Kas sinna jäid need umbkaudu neli tuhat häält, mis oleksid võinud levida telelainel läbi kosmose, et lennutada muusikud turvaliselt Taanimaale?
Vanemal aal olevat meie mail olnud vastasseis disko– ja rokisõprade vahel, kuid ma kahtlen, et see tänini eksisteerib. Näiteks žürii koosseisu kuulunud Rolf Roosalu – diskokungas ise – pani punktide jagamisel lõppseisu arvestades esimese ja teise kohaga täiesti täppi, tunnistades seega mõlemat oma lemmikute hulka.
Žürii lemmikuks valitud loo "Maybe-maybe" kohta ütles Siiri Sisask, et sel on potentsiaali saada ülemaailmseks hitiks ning selles ei kahelnud kordagi ei mina televaatajana ega ilmselt ka Kõrsikud ega Tõnis Mägi. Tundus, et oleme lisaks ühisele keelele jõudnud ka kõikeühendava ühtse meeleni. Mõte kosmosereisist näis olevat paljudele meeltmööda. Maybe.
Tanjal oli lennuplaan, mida ta tutvustas juba aasta varem kusagil teises saates, mistõttu puges tema lehviv juus, kena vest, vinge kleit ja lustakas mikker paljude hinge juba enne Eesti Laulu konkurssi. Instrumentaalne osa pole siinkohal oluline - see tuleb niikuinii lindilt.
