Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Eesti kaitsevägi on nagu sanatoorium

 (47)
Saber strike 2015
Saber strike 2015, foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Olen pärast ajateenistust käinud kahel õppekogunemisel, üks oli 2012. aastal, teine 2015. aastal. Mõlema kohta võin öelda, et see oli justkui puhkus raha eest.

Mul on sugulane, kes on käinud Vene sõjaväes. Tema oli seal ära mitu aastat, mis muutsid teda väga. Mõned muutused olid positiivsed – ta muutus pärast seda julgemaks, aga samas jälle muutis see mu sugulase tõsisemaks ja süngemaks. Kõiki asju pole ta mulle oma teenistusest rääkinud, kuid purjus peaga vahest ikka kipub pajatama.

Üks meeldejäävamaid lugusid oli näiteks see, kui neid pandi kaevikut kaevama. Kulus selleks paar tundi, kaevik sai valmis. Kõik juba puhkasid, kui korraga kamandati kaevikusse. Keegi ei saanud aru, mis toimub. Silmapiirile ilmusid kolm tanki. Selgus, et testitakse tankidega seda, kui head tööd mehed kaeviku kaevamisel teinud on.

Tankid lähenesid nende kaevikule kurjakuulutava kiirusega, kaeviku seinad rappusid, liiva ja mulda pudenes maha ning selleks, et mitte hakklihaks saada, pidi sügavale kaevikusse kükitama, sest tank sõitis üle kaeviku. Need, kes kaevikus olid, karjusid hirmust, mõni tegi lausa püksid täis.

Läks õnneks, sest kaeviku seinad pidasid vastu ning keegi surma ei saanud, kuigi Vene sõjaväes oli elul väga väike tähendus ja mida kaugemalt sa Venemaalt saabusid, seda suurem tõenäosus oli, et satud kahurilihaks.

Vene kroonus oli sagedane ka peksmised, alandused, nälg ja magamatus. Igal kasarmul olid oma autoriteedid ehk maakeeli platnoid. Mu sugulane on öelnud, et just Vene sõjaväes ta õppiski kaklema, sest oli valida – kas saab ise peksa või hakkab vastu.

Seotud lood:

Kuuldes tema jutte Vene sõjaväest, siis võin võrdluseks öelda, et Eesti kaitsevägi on selle kõrval nagu sanatoorium. Saab korralikult süüa, pole kellegi ülbitsemist, puhkust jagub piisavalt ning ka varustus on heal tasemel.

Kahest õppekogunemisest ühel kus käisin, sai näiteks kolm korda päevas sooja toitu ning õhtul end puhtaks pesta ja isegi telekat vaadata. Teisel oli küll olukord pisut täbaram. Tuli elada kuivtoidupaki peal ja kogu aeg telgis, kuid vaatamata sellele läks aeg kiiresti ning puhata sai piisavalt.

Ma arvan, et tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas ei saakski ükski struktuur põhineda hirmul ja alandusel. Kaitsevägi on meie kõigi ühine panus ning ei kujutaks ettegi, kui seal oleks mingid platnoid, keda tuleks igapäevaselt kummardada. Selge see, et kord peab olema majas, kuid korda tulekski luua austuse abil.