Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Lugeja: Eesti haridus ehk poole vähem ja poole halvemini

 (20)
Lugeja: Eesti haridus ehk poole vähem ja poole halvemini
Õpetajate meeleavaldus ToompealFoto: Karin Kaljuläte

Selle asemel, et võtta eeskuju näiteks Lõuna-Koreast, esitab riik üleskutse õpetada koolis "poole vähem, aga poole paremini". Kas Eesti riik ongi huvitatud võimalikult madala haritusega lammaste masstootmisest, või peitub selle taga mõni teine põhjus, mille teadmiseks ei ole Eesti ühiskond veel piisavalt küps, tark või rumal?

Kas Eesti riigivõimu kõrgeimaks kandjaks rahvana jäävad meil lambad või haritud inimesed?

Rahvusvahelise PISA-testi tipus olevas Lõuna-Koreas tähtsustavad laste haridust kõik, ka kõige vaesemad pered, kes on väga huvitatud, et lapsed saaksid võimalikult hea hariduse. Erinevalt Eesti ühiskonnast valitseb seal ka üksmeel selles osas, et haridus on prioriteet, mida ei reformita igal aastal. Lõuna-Koreas osutab riik edukate õppurite asemel aga tähelepanu eelkõige just mahajääjatele ja erivajadustega õpilastele. Samal ajal peetakse Eestis mahajääjaid ja erivajadustega lapsi pigem koormaks ja heidetakse esimesel võimalusel üle parda, et "niigi väheseid" ressursse kokku hoida.

Koreas kehtib põhimõte, et laste eripärad ja vajadused toe järele tuleb avastada võimalikult vara, et neile läheneda pedagoogiliselt õigelt, et tõsta nende õpimotivatsiooni ja aidata toime tulla igapäevaeluga. Riigieelarvest toetatakse aktiivseid kooliväliseid tegevusi ja järeltunde, et parandada nende tulemusi, kes ei ole väga hea õppeedukusega. Koolidele antakse nõu, kuidas muuta juhtimist, paigutada ümber õpilasi, et nad paremini edasi jõuaksid. Samuti väärtustatakse Korea ühiskonnas õpetajaametit väga kõrgelt, mida peegeldab näiteks ka sealne ütlus "ära astu isegi õpetaja varju peale". Ent kuidas on lood Eestis?

Seotud lood:

Võtkem eeskuju Lõuna-Koreast

Kui 24. jaanuaril 2013 ilmus Eesti Ekspressis artikkel sellest, kuidas haridushullus veab Lõuna-Koread tippu, siis Eestil on seitse kuud hiljem vastu panna üsna rabav uudis. Nimelt plaanib riik hakata õppekavasid ja eksamiküsimusi üle vaatama, et nende mahtu poole võrra vähendada, ning annab tulemustest teada talvevaheajaks. Haridusminister leidis Õpetajate Lehes ilmunud arvamusloos, et selleks, et Eesti kool muutuks (pange siinkohal tähele!) huvitavaks, et sinna mahuks rohkem elu ja koolirõõmu, tuleb üle jõu käiv koorem õlgadelt maha visata.

"Tunnistagem endale – me ei suuda, pole kunagi suutnud kõike õppekavasse kirjapandut õpilastele selgeks õpetada. Veelgi enam, seda polegi vaja," kirjutas Jaak Aaviksoo. Siinkohal tekib küsimus, kuidas suudavad aga kõike ja veel enamat omandada lapsed ja noored Lõuna-Koreas? Kas korealased on eestlastega võrreldes üliinimesed? Ei ole, ent nende ühiskond ei pea ka igal aastal läbi tegema eksperimentaalseid haridusreforme, mis on tänaseks muutnud eesti noored praktiliselt õpivõimetuks ja laostanud õpihimu.

Möödunud aastasaja lõpus reformis Lõuna-Korea ka oma emakeeleõpet, sest veel 1940ndatel aastatel olid 78% elanikest kirjaoskamatud. Uus õppekava pani rohkem rõhku kriitilisele ja loomingulisele mõtlemisele nii lugemisel kui kirjutamisel ning nüüd ollakse maailmas kõrgharitute osa poolest esikümnes. Siinkohal on oluline välja tuua võrdlus Eestiga, sest veel 2012. aastal oli 13,3% Eesti noortel puudulik lugemisoskus, mis vaevalt on aastaga olulisel määral kahanenud. Kuidas õpetatakse Eestis emakeelt, et selline probleem on päevakorras?

Kahtlemata on vaja hariduse õpetamist ja materjale kaasajastada aga vaadakem tagasi Eesti hariduspoliitika ajaloole ning ilmselt jääb sõrmi puudu, et saaks üles lugeda kõik need algatused ja reformid, mida on läbi proovitud. Kas midagi on ka saavutatud vahepealsete reformidega? Peale koolivõrgu vähendamise, ülikoolide ümbernimetamise, eraülikoolide likvideerimise, demagoogia õpetajapalga ümber, kasvatamatute laste pealetungi, õpetajaameti põlastusväärseks muutmise ja õpetajate põua tekkimise ei olegi Eesti ühiskond muud suutnud saavutada!

Õppida, õppida ja veelkord õppida

Selle asemel, et võtta eeskuju näiteks Lõuna-Koreast esitab riik üleskutse õpetada koolis "poole vähem, aga poole paremini". Kas riik ongi huvitatud võimalikult madala haritusega lammaste masstootmisest, või peitub selle taga mõni teine põhjus, mille teadmiseks ei ole Eesti ühiskond veel piisavalt küps, tark või rumal? Üleskutse "poole vähem" tähendaks kõigi ainekavade mahu kahandamist poole võrra. Kuidas aga on võimalik saavutada poole vähemega poole suurem teadmiste ja oskuste kasv? Seda riiklik üleskutse ei täpsusta.

Erinevalt Eestist, päeval, mil Lõuna-Korea gümnaasiumiõpilased teevad eksameid, elab neile kaasa valdav osa ühiskonnast. Eesti suudab siinkohal vastu panna vaid liiklusohutuse kampaaniaga, mis kutsub autojuhte lapsi mitte alla ajama. Kui hästi läheb, ilmuvad mõneks päevaks ka abipolitsei- ja politseipatrullid ülekäiguradadele koos politiikutega, kes näevad seal head erakonna propaganda tegemise võimalust.

Kuuskümmend aastat tagasi oli Lõuna-Korea vaesem kui Indoneesia ja Ghana. Majanduse kiire kasv on tuginenud Lõuna-Koreas usule, et tuleb kõvasti õppida, õppida ja veelkord õppida. Viimast mainis ka V. I. Lenin, mis on vaatamata tema vastuolulisele isiksusele ikkagi kuldaväärt lähenemine, mida võiks ka tänases Eestis rõhutada ja au sees hoida. Hariduse riiklikul tasandil tähtsustamine loob eeldused ka õpetajaameti prestiiži tõusu ja väärilise töötasu maksmise osas. Valmistavad ju nemad ette tulevat põlvkonda, kelle kanda jääb riik.

Lõuna-Korea esindajaid võib kohata peaaegu kõikidel üle-euroopalistel haridusfoorumitel ning nad on väga agarad arutlema erinevate riikide hariduse edukuse põhjuste üle. Kultuurierinevustest hoolimata võiks nii korealaste eduloost kui nõukogude revolutsioonijuhi poliitloosungist üht-teist kõrva taha panna eestlasedki. Kas Eesti riigivõimu kõrgeimaks kandjaks rahvana jäävad meil lambad või haritud inimesed - see on juba kohalik poliitiline otsus.